Indrek Tarand Vallo Kruuser (Eesti Ekspress)

Kui ütleme vabariigi president, siis mida eelkõige silmas peame? Kas seda, MISSUGUNE on president, või hoopis seda, KES ta on? Lihtsam muidugi on võtta seisukoht viimases küsimuses ja vastata ehteestlaslikult: tema küll mitte mingil juhul! Parem siis juba see teine.

Aga me peaksime vastama esimesele küsimusele! Mis on presidendi roll? Kas ta on põhiseaduse paragrahvides 77-85 kirjeldatud piiratud tähenduses ametikandja? Või peaks ta olema põhiseadust laiemalt tõlgendav liider, kes ülima missioonitundega esindab ka preambulis sisalduvat lauset: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, …mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”? Kuni põhiseaduse viimase lauseni, milles muuseas sisaldub sõna “rahvahääletus”?

Praegu on olukord selline: “Riigikogulane tõdes, et tõenäoliselt valib riigikogu sel aastal esmakordselt presidendi ära. Selle saavutamine näitavatki küpset demokraatiat. Tema sõnul ei tohiks alahinnata ühise kandidaadini jõudmise protsessi ning selleks vajalike kokkulepete tähtsust.” Nii edastas Postimees Valdo Randpere sõnu 19. juulil 2011.

Millised need vajalikud kokkulepped olid? Miks nende sisust ei räägita? Kas Ansip ütles Padarile, et viskame teid, sotse, valitsusest välja, aga seevastu esitame teie presidendikandidaadi? Või lubas Rosimannus, et kui Rumm on nimekirjas 101. kohal, siis Reformierakond toetab Ilvest? Mida said sotsid selle eest, et nad ise ei esitanud valimiste eel tugeva mandaadi saamiseks oma kandidaadiks Ilvest? Mida lubati Res Publicale? Kas Laarile öeldi, et kui te meid igas asjas, sealhulgas presidendivalimistel, ei toeta, viskame teid valitsusest välja ja paneme sotsidega leivad ühte kappi? Kas ka president Ilves on olnud selle protsessi osa ja midagi saanud? Või andnud? Või on kõik kulgenud vabariigi presidendi selja taga ja tema teadmata?

Kodanik tahaks teada, MILLES on kokku lepitud selle nimel, et ILVES jätkaks presidendina. Kas kokkulepete all mõistetakse tegelikult kõikide olulisemate ametnike nimetamiseks tehtud futuurtehinguid? Või on kokku lepitud senitundmatu seadustepaketi vastuvõtmises? Nii või teisiti – on viimane aeg rääkida erakondade liikmetele, eelkõige Riigikogus kohta omavaile, ja ka kodanikele laiemalt: milles on kokku lepitud? Äkki meile meeldib ja me kiidame selle heaks?

8. oktoobril 2001 lausus president Lennart Meri Riigikogus kõnet lõpetades: “Austatud Riigikogu esimees, ma algatan põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Teie käes on hetke pärast seaduseelnõu, mis annab Eesti rahvale õiguse, mis on enamusel Euroopa rahvastest. Menetlege seda jõudsasti!” Eelnõu oli presidendi otsevalimistest.

Seda toetas ka äsja valitud president Rüütel. 2003. aastal algatasid tervelt 71 Riigikogu liiget, nende hulgas Siim Kallas, Ene Ergma, Sven Mikser, Märt Rask, Jürgen Ligi ja paljud teised, eelnõu presidendi valimiskorra muutmiseks, ent see pandi kalevi alla. Ometi olid ju konstitutsioonilise muutuse heakskiiduks tarvilikud hääled koos. Suuremat silmakirjalikkust ja kodanike tüssamist annab Eesti ajaloost otsida.

Aususe huvides lisan, et olen olnud põhiseaduse mis tahes muutmise vastu. Olen arvanud, et enne tuleb õppida kehtivate reeglite järgi mängima ja elama. Alles pikema aja jooksul ilmnevad konstitutsiooni voorused. Ja kitsaskohad. Viimaste üle peaks siis ühiskond arutlema ja valitud esindajad tegema otsuseid. Mulle näib, et aeg on küps arutleda ka presidendi otsevalimiste üle.

Täna on poliitiliselt korrektne rääkida parlamentaarsest vabariigist, kus president peabki olema minimalistlik konstitutsioonitõlgendaja. Veelgi kaugemale mõtlejad näevad vajadust presidendi institutsioon üldse ära kaotada. Tõepoolest, kas väheste volitustega, ent ebaproportsionaalselt suurte esinduskuludega ametikoht on otstarbekas?

Samas pole Eestist kadunud ka need mõtlejad, kes leiavad, et suuremate volitustega ja ilmtingimata rahva valitud riigipea tasakaalustaks efektiivsemalt erakondade ekstravagantsusi (mis seal salata, tegelikult sulitempe, nagu me viimase aja poliitilisest praktikast teame). Unistus “rahva isast” on olnud visa kaduma.

Nende äärmuste (matemaatilises tähenduses) vahel tuleks leida tasakaal. Kompromiss, nagu poliitikas öeldakse. Minu pakkumine: tarvis on välja selgitada kodanike arvamus, mitte loota erakondlaste pahatihti tuulelipuna pöörlevatele selgitustele rahva võimaliku arvamuse kohta. On tarvis rahvahääletust!

Minu meelest sobiks hääletamisele pandavaks küsimuseks selline: kas toetate presidendi valimist otse rahva poolt, teades, et presidendi volitusi ei suurendata 1992. aasta põhiseaduse algversioonis kirjapanduist suuremaks?

Peame endale aru andma, et presidendi volituste suurendamine pole parlamentaarse valitsuskorra jätkusuutlikkuse huvides. Sestap ka niisugune klausel. Ka peab iga kodanik teadma, et kui volitused ei muutu, saame lihtsalt kallima valimisprotseduuri. Ja kui mõtleme erakondade valimiskäitumisele, kaasnevad kaudsed kulud kallitele kampaaniatele. Kas see kõik väärib küünlaid? Või on Eesti Vabariigis kodanike kaasamine otsevalimistega siiski nii suur väärtus, et kulud tasuvad ära?

Alles pärast sellist rahvahääletust saab Riigikogu asuda tegelema vastavate põhiseaduse muudatustega. Seda muidugi juhul, kui kodanike enamik otsustab muutuse kasuks.

Võrdluseks on näiteks Iiri presidendil samuti vähe täidesaatvat võimu, ent ometi peetakse valimisi kogu rahva osalusel. Kandidaatide ülesseadmise õigus on vähemalt 20 parlamendiliikmel, aga ka vähemalt neljal omavalitsusel üheskoos. Ametisolev president võib ennast ise teiseks ametiajaks esitada. Ka Austrias, kus presidendil on volitusi küllaga, kehtib poliitiline tava, et president neid kunagi ei kasuta, ja sestap piirdub sealgi riigipea roll enamasti tseremoniaalsustega. Kuid valida saavad kõik kodanikud. Ei Austrias ega Iirimaal pole sellega seoses olnud poliitilisi kriise, vastuolu väheste volituste ja tugeva mandaadi vahel.

Meil viidatakse tihti Saksamaa ja Itaalia põhiseadusele ja sealsele korrale. Kuid meenutagem, et need vahetult pärast Teist maailmasõda, suuresti liitlaste suunamisel kirjutatud põhiseadused olid mõeldud võimaliku diktaatori esiletõusu tõkestamiseks. Viimast on ka meie põhiseaduse loojad ja hilisemad rakendajad peljanud. On peetud silmas ka üht või teist konkreetset poliitikut, kelle võidušansse otsevalimistel kardetakse.

Et asjad oleks selged enam-vähem – mina olen muutunud valimisõiguse rahvale andmise toetajaks. Sest mittekaasav ja tõrjuv valitsemisviis vajab vastukaalu. Pealegi, valimas käib juba kolm iseseisvas Eestis sündinud kodanike aastakäiku. Keda või mida ikka peljata?

On huvitav, et paljud poliitikud, kes omal ajal otsevalimise eelnõule allkirja andsid, toetavad deklareeritult Toomas Hendrik Ilvese tagasivalimist. Ilves on järjekindlalt kaitsnud presidendiameti minimalistlikku tõlgendust ning on teisel arvamisel kui siinkirjutaja. Kuid kummal on õigus? Arutleme ja anname rahvahääletusele kohtumõistmiseks!

P.S. On ka võimalus valida presidendiks hea näitleja – Aarne Üksküla või Ita Ever, Marje Metsur või Roman Baskin. Nemad oskavad tekste kõige paremini esitada. Tekstid jäävad neile ka kergesti pähe. Riigipeade vastuvõtuks vajalike pooside ja miimika haldamine oleks samuti kõrgel tasemel. Ning nad ei hakka kedagi segama põhiseaduse kaanest kaaneni tõlgendamisega, kui seda pole rolli kirjutatud.