Mees, kes muutis süsteemi: Tänu Tarandi nii suurele häältehulgale kehtivad Euroopa Parlamendi valimistel tulevikus lahtised nimekirjad. “Nüüd tuleks sama asi teha riigikogu valimistel,” leiab Tarand.

Viimase poole aasta jooksul on Kreeka eelarvedefitsiit kasvanud kavandatust 1,5% suuremaks ja koguvõlg 10,1% võrra. 2012. aastal peaks ennustatav riigivõlg olema 166,1% rahvuslikust kogutulust aastas. Saksamaal on sama näitaja aga 80%.

Kreeka valitsuse esitatud ning Ateenas ka nädal tagasi parlamendis vastu võetud seaduspakett näeb ette meilegi nii tuttavaid kärpeid eelarvekuludes ja maksude suurendamist. Mis, nagu õpikutest teada, võivad vähendada valitsuse võimet maksutulu suurendada. Ja see omakorda võimet laene teenindada. Nõiaring! Mööndusega, et raiskamise lõpetamine ja maksude tõstmine võib nõiaringist välja aidata. Nii väitiski Kreeka opositsioon, kuid sellegi liikmete hääled langesid Papandreou plaani poolt, kuna rahvusvahelise rahaabi laekumine oleks muidu ära jäänud.

Suuri lootusi on sealkandis pandud ka erastamisele, mille kaudu on kavas teenida 50 miljardit eurot – 22% Kreeka rahvuslikust kogutulust. Kuid privatiseerimisega on probleeme märksa rohkem kui Eestil omaaegse plaaniga elektrijaamu erastada. The Economist toob näite Kreeka riigiraudteest, mis aastal 2009 teenis tulu 174 miljonit eurot, kuid maksis palkadeks 246 miljonit. Ettevõtte kogukahjum, mis kaetakse eelarvest, oli 937 miljonit! Mis hinnaga sellist ettevõtet müüa?

Brüsseli mõttekoja Bruegel arvutuste kohaselt on nii: kui Kreeka tahaks aastaks 2034 tuua riigivõla 60%-le SKTst, peaks aastane majanduskasv olema 6,3%.

Seega on poliitiline otsus võlgade restruktureerimiseks vältimatu valik kahest halvast vähem halva saamiseks. Puhtmajanduslik kalkulatsioon soovitaks Kreeka pankrotti lasta, eurotsoonist lahkuma sundida ja sedakaudu võimalik rahanduslik nakatumine amputeerimisega ära hoida. Drahm oleks euro kõrval tunduvalt odavam ja peaks seega eksporti stimuleerima, ent kreeklaste võlad on siis veelgi raskemini makstavad, kuna need on eurodes ning drahmi eeldatav inflatsioon saaks olema suur.

Rahasüstide jätkamist ei toeta aga 2/3 saksa valijaskonnast, samuti on probleeme Hollandis, Taanis, Soomes, Suurbritannias ja mujal. Kreeka toetamine Euroopa Stabiilsusmehhanismi kaudu lükkab pankrotti edasi, ent ei hoia seda ära. Riski, et pankrot kasvab ettearvamatuks, pole võimalik välistada.

Poliitikutel peab olema valmis vastus ka küsimusele, miks pankade puhul on piltlikult öeldes kasum alati erastatud, kuid kahjumi peavad kandma maksumaksjad solidaarselt. Erainvestorid on “pügadasaamise” vältimiseks kreeka väärtpaberite osa oma portfellides aktiivselt vähendanud. Suur osa sellest kohustusest olla nüüd hoopis Euroopa Keskpangal. Väidetakse, et Kreeka võlakirju seisab seal juba 50 miljardi euro eest. Saksamaa soovi, et osa kaotust kannaks erasektor, pole üldiselt toetatud, kuid eeldatakse, et nn vabatahtlik osalus saab siiski osaks võimalikust restruktureerimisest.

Loomulikult pole ka restruktureerimine (muuseas tähendab see sõna antud kontekstis võlakoormuse asetamist järeltulevatele põlvedele) probleemitu tegevusplaan. Jeffrey Sachs osutab (1. juuli Financial Timesis), et tänases finantsmaailmas ei suuda keegi garanteerida korrapärast võlgade restruktureerimist ning see toovat kaasa finantskrahhe kogu euroalal ja kaugemalgi.

Sachs kordab teesi, et Kreeka võla tagasimaksmiseks (ja intress on hetkel aastas 6%) peab majanduskasv olema üle 6%. Kuid see oleks üleloomulik kasv, sest kärpekava ei tekita eeldusi niisuguseks kasvuks. Aga kui luua olukord, kus Kreeka saaks oma võlga teenindada Saksamaa intressiga, ümmarguselt 2% aastas, siis kolmeprotsendilist majanduskasvu polekski ehk võimatu saavutada.

Sellise stsenaariumi korral oleks eesmärk – viia Kreeka võlg kahekümne aastaga 70%-le SKTst – täiesti täidetav. Madalama intressiga võlakirjade emiteerimisest Euroopa tasandil on räägitud, ent otsuseks see siiski ei saanud. Madalam intress ohustab neid majandusi, kus inflatsioon on Euroopa keskmisest kiirem, sealhulgas Maastrichti kriteeriumi rikkuvat Eestit (inflatsioon 5,5%).

Ent kuidas ikkagi saavutada majanduskasvu Kreekas? Perspektiivikamaks arvatakse mitmel pool päikeseenergia tootmist ja eksporti Euroopa siseturule ning traditsioonilise turisminduse taaselustamist. Privatiseerimist peetakse päästerõngaks, ent see on riigile vaid ühekordne tulu, edasi on ikkagi vaja majandus konkurentsivõimeliseks muuta. Ja selles pole mitte väike osa võitlusel korruptsiooniga ning – NB! – poliitikute ja parteide rahastamisel.

Eesti jaoks parim poliitika tundub olevat kahest halvast vähem halva toetamine. Zsolt Darvas (Bruegel) osutab, et likviidsuskatastroofi vältimiseks on liikmesriikide valitsustel võimalusi küll. Näiteks viies ellu korralikud stressitestid ning tarvidusel nõrku panku rekapitaliseerides. Ja toetades Euroopa Parlamendi algatusi pangandussektori boonussüsteemi mõistuspärasemaks kärpimisel. Sealt vabaneva raha saaks suunata nendesamade pankade tugevusvaruks. Seda kogu Euroopas, sest Kreeka panganduses pole oldud boonuste ja osaluste tekitamisega nii äärmuslik kui mõnes teises riigis.

Praeguse väljaaitamissüsteemi jätkudes aga kulutatakse Euroopa maksumaksjate raha katastroofi edasilükkamisele ning arve lõplik suurus pole ennustatav. Hetkel on iga Eesti elaniku võimaliku panuse suurus 111 eurot. Ainsat sellekohast arvutust on pakkunud Delfi majandustoimetus. See summa on meile rahva ja riigina jõukohane, kuid loomulikult mitte igale üksikisikule. Seepärast peakski Riigikogu arutama, kuidas me oma ühispingutuse sooritame, et mitte teha liiga kõige nõrgematele meie seas ega kahjustada oma riigikaitse-, tervishoiu-, kultuuri- ja haridusinvesteeringuid.

Kuid Delfi rehkendus ei võta arvesse võimalikku Euroopa keskpanga kahjumi katmist, kui Kreeka võlakirjad rahvusvaheliste reeglite järgi enam tagatisena kõlblikud pole. Keskpanga kapitali taastamine võib päevakorda kerkida, kui ei võeta vastu poliitilist otsust, et keskpank ei peagi olema iseseisev, vaid peab täitma poliitilisi otsuseid. Teoreetiliselt on sellinegi areng võimalik.

Eesti finantsspekulatsiooni meenutav kurss – laename madala intressiga raha ja paneme selle siis Kreekasse kõrget intressi teenima (väites sealjuures, et me ei võta eelarvelisi kohustusi) – pole käesolevas kriisis esiteks moraalne lähenemine. Teiseks on see vastuolus peamise eesmärgiga – saavutada Kreeka majanduse üleminek kasvule ning vältida eurotsooni lagunemist. Kas aga viimane on ikka meie peaeesmärk, peab parlamentaarses riigis taas otsustama Riigikogu. Kui mina oleksin Riigikogu rahanduskomisjoni esimees, kutsuksin vaatamata suvisele ajale komisjoni siiski kokku.

Loo autor on Eesti presidendi kandidaat ja Euroopa Parlamendi saadik.
Ükskord lahvatas leek: Kreekas toimunud kärpevastastel rahutustel bensiinipommiga pihta saanud mootorrattapolitseinik. (Afp/Scanpix)