“Eesti kohtusüsteemis valitseb olukord, kus üle 90 protsendi kriminaalkurjategijate karistustest otsustavad kohtute asemel tegelikult süüdistatavatega erinevaid kokkuleppeid sõlmivad prokurörid ja nende abid,” kirjutas Postimees septembri alguses. Anti mõista, et pahatihti teevad prokurörid pättidele allahindlust, leppides kokku naeruväärseid karistusi – seda selleks, et pääseda närvesöövast ja aeganõudvast võistlevast protsessist ehk üldmenetlusest.

Õli valas tulle 80ndatel Tartu ülikoolis kriminaalõigust õpetanud hilisem riigikohtunik Rait Maruste, kes ütles artiklis: “Igasuguse kahe osapoole vahelise kokkuleppe puhul on oht, et seeläbi võidakse üritada varjata hoopis kuriteoga kaasnevaid asjaolusid” ja et “prokuröri ja kurjategija vahel karistuse asjus peetavate läbirääkimiste korral ei saa sugugi alahinnata korruptsiooniohtu”.

“Eluterve” maailmapilt tunnustatud juristilt... Paraku eiras Maruste mitmeid fakte: et kokkuleppe sõlmimisest võtab osa ka advokaat ja et kokkuleppe eelduseks on kannatanu nõusolek. Mis peamine – kuigi karistus sünnib prokuröri, kaitsja ja süüdistatava läbirääkimiste tulemusena, on kokkulepete (mida tegelikult kasutatakse pisut üle 30 protsendi kohtuasjade puhul) jõustamine kohtunike teha.

Paraku on inimestel kalduvus lähtuda isiklikust rikutusest. Avalik oletus, et kuskil nelja silma all teevad prokurörid kurjategijatega valgustkartvaid kokkuleppeid, kõneleb eelkõige oletajast endast.

Korruptsioonikahtlasteks tembeldatud prokuröridele ülalmainitud loos sõna ei antud. Peaprokurör Norman Aas: “Kokkuleppemenetluste osakaal on viimastel aastatel pidevalt vähenenud. Samuti ei saa nõustuda, et kokku lepitud karistused on liiga väikesed, kuna paljud süüdimõistetud on läinud kokkuleppemenetluse tulemusena pikkadeks aastateks vangi.”

Levinud on eksiarvamus, et prokurörid pakuvad süüdistatavale tühiseid karistusi, et asi kaelast ära saada. Tegelikkuses soovivad süüdistatavad ise avalikku kohtuprotsessi vältida ja nõustuvad seetõttu sageli päris kangete karistustega.

Näiteks Hollandist Eestisse kokaiini vedanud Inno Nurmik nõustus kokkuleppemenetluses prokurör Andres Ülviste pakutud kaheksa ja poole aasta pikkuse vangistusega, Nurmiku kuriteokaaslane Jaanus Pani aga kuue ja poole aastase vangistusega.

Tänavu septembris nõustus Poolast mefedrooni ja GBLi (korgijoogi tooraine) toonud ­Kristjan Rak rohkem kui viieks aastaks vangi minema. Mais sõlmis ­prokurör Taavi Pern fentanüüliga ­äritsenud Viktor Vedenjapiniga rekordilise kokkuleppe – üheksa aastat vangistust ja vara ­konfiskeerimine rohkem kui miljoni krooni väärtuses!

Mullu talvel relvastatud rööve toime pannud Aleksandr Sonov nõustus prokurör Natalia Miilvee pakutud seitsme vangla-aastaga.

Kõhus Eestisse heroiinikapsleid toonud ­Andrus Parri võttis vastu viie ja poole aastase vangistuse. Märtsis pneumopüstoli ja maski abil ühest kauplusest 800 krooni röövinud Marek Luik läks kokkuleppel neljaks aastaks vangi. Loetelu võiks veel pikalt jätkata. Teekond iga kokkuleppeni on erinev ning arvata võib, et pigem on prokurörid seotud justiitsministeeriumi survega (vangide arvukus kui oht riigi mainele) kui avalikkuse himuga iga viimne kui varas aastateks vangi saata...

Norman Aas viitas ka tõigale, et isegi kokkuleppemenetluse puhul on viimane sõna alati kohtunikul. “Ma üldiselt usun kohtunike kohusetundesse, mistõttu ma ei saa nõustuda nende väidetega nagu oleks õigusmõistmine nihkunud liialt prokuratuuri kätesse.”

Väide, et üle 90 protsendi kohtuotsustest ­sünnib prokuröri ja süüdistatava kauplemise tulemusel, pole tõele kuigi lähedal. Tegelikkuses on tänavu kaheksa kuuga Eestis kohtusse saadetud 7014 kriminaalasjast sel moel lahendatud 2200 ehk vähem kui kolmandik. Lõuna ringkonnaprokuratuur rakendab kokkuleppemenetlust pooltes kohtuasjades, Harju maakohtu töömail on see protsent vaid 13! Ehk just sellepärast määratakse Harju maakohtus üldmenetlusi juba aastasse 2012?

Üldmenetluses ehk võistlevas protsessis, kus kompromisse ei tunta, on kohtusse saadetud 1005 kriminaalasja. Teisisõnu, iga seitsmes. Ülejäänud 55 protsenti kriminaalasjadest lahendatakse lühi- ja kiirmenetlustena. Liigitada neid vorme prokuröri ja kurjategija kokkulepeteks on sama, mis pidada pingviini heale ujumisoskusele viidates kalaks. Tõsi, ei lühi- ega kiirmenetluses toimu kohtus kõigi tõendite ülihoolikat kontrollimist, ent seda lihtsal põhjusel – osapooled ei pea vajalikuks.

Lühimenetluses ei kutsuta kohtusse tunnistajaid ega eksperte. Lühimenetlust taotleb süüdistatav. Prokurör ei pruugi nõustuda – tema risk on viia kohtusse kriminaalasi, kus ta ei saa tõendamiseks kasutada tunnistajate ütlusi.

Süüdistatav ei pruugi lühimenetluses ennast süüdi tunnistada ja kohus võibki ta õigeks mõista, kui leiab, et süüdistus ei klapi kuriteo tunnustega või ei jätku tõendeid. Karistust prokurör edasi kaevata ei saa. Süüdimõistmisel aga vähendatakse karistust kolmandiku võrra – see on vastutulek kohtu aja (aga aeg on raha) kokku hoidmise eest.

Kiirmenetlus on veel lakoonilisem – seda tehakse kergemate kuritegude puhul, näiteks kui poevaras tabatakse koos varastatud kraamiga ning süü küsimus on selge. Siis võib prokurör 48 tunni jooksul alates isiku kinnipidamisest taotleda, et kohus lahendaks asja (ja mõistaks ka karistuse) kiirmenetluses.

Üksnes kokkuleppemenetluses on kohtu roll prokuröriga võrreldes tagasihoidlikum. Kokkuleppemenetluse eelduseks on kannatanu nõusolek. Prokurör, süüdistatav ja kaitsja peavad jõudma konsensusele süüdistuse sisu, kahju suuruse ning karistuse suhtes. Kui nõusolekut kinnitavad allkirjad antud, saadetakse kokkulepe kohtusse. Kohtunik tutvub toimikuga, hindab karistuse vastavust kuriteo raskusele ja küsib kohtualuselt, kas see sai kokkuleppest aru ja on sellega lõplikult nõus. Seejärel kohus kas kinnitab kokkuleppe ja “kopeerib” selle otsusesse või – viidates liiga kergele või raskele karistusele – tagastab toimiku prokurörile.

Tänavu veebruaris rääkis riigikohtunik Priit Pika­mäe Kohtunike Täiskogul, et kokkuleppemenetlus on halb! Eriti halvasti mõjuvat kokkuleppemenetlus materiaalõigusele, s.o kohtunike poolt kujundatavale praktikale, kuidas tuleb üht või teist kuritegu määratleda. “Lihtmenetluse edasikaebesüsteemi piirangute tõttu ei jõua enamik neis menetlustes lahendatud asjadest kohtusüsteemi teisele ega kolmandale astmele, mistõttu kohtupraktika jääb ühtlustamata ja materiaalõiguslikele probleemidele vastus andmata. Iseäranis jätab materiaalõiguse vaeslapse rolli kokkuleppemenetluse ülimalt ulatuslik rakendamine.”

Pikamäe “murega” tuleb nõustuda: kõik me ootame rohkem materiaalõiguslikke pretsedente. Näiteks ootasid politsei, prokuratuur ja paljud teised kevadel Riigikohtult vastust “­materiaalõiguslikule probleemile”, mis asi ikkagi oli pronksimäss – kas hoolikalt organiseeritud riigivastane ­kuritegu või kellegi rumalast naljast alguse saanud stiihiline ­märatsemine. Riigikohus aga loobus vastamisest, kui ei võtnud pronksimässu kriminaalasja menetlusse, jättes seega ruumi igavesteks spekulatsioonideks.