Janek Luts Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Tunnen kaasa sõnavõtjatele, kes aastast aastasse peavad midagi suurt ütlema, soovitatavalt olles seejuures siiras. Juba aastaid kahtlen nende sõnameistrite siiruses, kui vaadata haridusega seotud murepundart.

Olgu teemaks õpetajatele vääriline tasu või ühiskondlik tunnustus. Rääkimata sellest, kuidas me kõik sõnades loome kõigile noortele inimestele koolis võrdseid võimalusi. Jaak Esimene, nagu praegust haridusministrit salamisi kutsutakse, üllatas enne haridusaasta algust avameelsusega probleemidest ja lahendustest rääkides.

See annab lootust, et härra minister viibki midagi ellu sellest, mida aastaid kõlavalt ja ohutult kõnepultidest maha hõigatud. Teeb sama jäärapäise järjekindlusega, nagu oli sambaga. Meeldib see või mitte, aga sammas seisab ja helendab. Maksku, mis maksab, isegi kui maksab liiast.

Jaak Esimene võiks veel sammu astuda ja anda koolid tagasi noortele inimestele. Võimlad, kus õhtuti prisked härrad hea raha eest palli põntsutavad, võiksid olla pärast tunde täidetud noortega. Staadionid, mis korda tehtud, võiksid olla avatud noortele jne. Suhtumine ja rahastamine, mis muudab lapsed koolile ja õpetajatele pärast tunde talumatuks koormaks, ei ole mõistlik.

Britid arutlevad tõsiselt, kas haridussüsteemi jõuline kärpimine ja sellest tulenenud kihistumine viimastel kümnenditel ei olegi äkki massirahutuste põhjus. Edukas vähemus ja lohisev enamus ei suuda ilma “taradeta” koos eksisteerida. Ainult loosungitega “kõigile midagi tasuta” olukorda ei lahenda, sest lõpuks maksab keegi ikka! Aga kuidas panna maksjat uskuma, et maksame õige asja eest? Maksku, mis maksab, isegi kui maksab liiast, teeme ära, aga enne peab eesmärk olema usutav!