Janek Luts Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Filmi peategelane on nartsissistlik Cambridge’i õppejõud, 35aastane valge mees. Ta on veendunud, et tema teadmised ja haritus lubavad tal otsustada teiste inimeste elu ja surma üle. Ikka selleks, et kaitsta euroopalikke väärtusi ja kultuuri.

Õõvastav kokkulangemine reaalsusega? Vaevalt, sest probleemid on õhus ja ilmselt on paljud loovinimesed Euroopas püüdnud viimasel kümnendil leida väljundit ja võimalust selle teema käsitlemiseks. Ainult kas avalikkus on selleks valmis olnud? Ohutum on laliseda kultuurilisest ühtsusest ja pakkuda Eurovisioni-laadseid maotusi.

Euroopa sotsiaalteadlased, politoloogid ja tipp-poliitikud kurdavad, et paremäärmuslikud ideed on muutumas liiga tavaliseks. Selline tagajärgede pärast muretsemine on silmakirjalik, nii poliitikute kui avalikkuse poolt. Tänaseks nördinud avalikkus naudib olmehüvesid paljuski tänu multikultile. Pierre, James ja Fritz ju ei pühi tänavat ega vea prügi, seda tööd teevad pigem need “teised”.

Mis edasi? Esmalt ootakski, et kunsti- ja kultuuriinimesed avaksid julgemalt tänase Euroopa probleeme ja tõstataks küsimusi. Sotsiaalteadlastelt ootaks selgemat ja inspireerivat analüüsi, miks on näiteks mõiste assimileerima sobimatu ja ebakorrektne. Poliitikutele aga tuletaks meelde, et kui teie ei tegele probleemiga, hakkab probleem tegelema teiega!