Janek Luts Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Viimase poole aastaga on Eestis viljastatud taas hulk küünikuid. Mõningad küünilised vihjed!

Kaitseminister otsib “konkursi korras” nõunikku, kellel oleks doktorikraad ja kelle initsiaalid oleks LV. Pettumusest kriiskav naispoliitik vaigistatakse kõrgepalgalise töökohaga, mis veel aasta tagasi tunnistati mittevajalikuks, kui mitte lausa maksumaksja raha raiskamiseks.

Pistiseprotsessides teatavad jõlerdid, et nende sissetulek pärineb kirjanduslikust variautorlusest ja kinkekaarte jagati tegelikult tänaseks surnud lugupeetavale professorile. Salaviinaga sahkerdajad võivad oma kaudsete ütlustega paralüseerida konkureeriva ettevõtte juhi ja anda lisatööd kõigile kohtuastmetele.

Kogenud advokaat teatab vesise silmaga, et näed, mis nüüd juhtus ja meeltesegaduse hoos andsin kogemata pistist. Õllepralle korraldaja teeb irvitades kohatu nalja laulu- ja tantsupeo aadressil, mida hiljem “siiralt” kahetseb.

Küünilisus on muutumas imerohuks, mis aitab üle saada eluteatri absurdist. Küünilisus on muutunud imerohuks, et leida vabandus kuritegelikule, ebaseaduslikule, silmakirjalikule ja häid tavasid rikkuvale käitumisele. Nentigem tõika, et küünilisus kui kuritegelik imerohi toimib vaid siis, kui on piisavalt küülikuid.