Janek Luts: Prokuröri avalik piinlemine
Siis aga ilmuvad kahtlustatavad ekraanile ja räägivad ise valitud palasid. Selle peale väljastab prokurör infot, millest veel tund tagasi ei võinud midagi rääkida. Omapärane ringmäng, mis muutub järjest kentsakamaks.
Keskerakonna spindoktorite ees aga müts maha, sest meedia ja prokuratuur vihuvad taas nende pilli järgi higi pritsides tšaardašit. Tantsuhoos prokurör tükib ennast kordama, öeldes: “Me ei saa rikkuda seadust, andes välja liiga palju infot!”
President Ilvese sõnul peaks riigiprokuratuur andma kiiresti ammendavat infot Keskerakonnaga seotud mõjuvõimuga kauplemise kahtlustuse kohta, kuna seni on avalikkust ilmselgelt liiga vähe informeeritud. Jõuline avaldus, mis tõenäoliselt kantud juhtumi erakordsusest, sest “maha murti” ühe parlamendiliikme koduuks ja ühe opositsioonierakonna kontoriuks. Avalik huvi on mäekõrgune!
Tegelikult annab kriminaalmenetluse seadustiku § 214 prokuröridele suhteliselt vabad käed kohtueelse menetluse andmete avaldamiseks. Pigem on tegemist olukorraga, et prokurörid juba aastaid kardavad või põlgavad ajakirjandust ja ei taha avalikkusega suhelda. Pole see ju esimene kord, mil kõrgendatud avaliku huviga uurimiste taustal käib aktiivne süüdistuse ja institutsioonide naeruvääristamine.
Liiga lihtne on väita, et rohkem avalikustamist toob kaasa meedia omakohtu, kuna kohtuotsust ei malda keegi enam oodata. Aga meedia omakohtu eest kaitsevad Eestis seadused. Kas alati on tahetud ja osatud ennast kaitsta, on hoopis teine teema. Küll aga ei tohi prokuratuur kapselduda, sest see annab poliittehnoloogidele võimaluse avalikkusega manipuleerimiseks ja Eesti riigi üle irvitamiseks.
