Virtuaalelu ja reaalsuse vahekord hakkab kummalisi mõõtmeid võtma. Kardan, et enamik virtuaalses demokraatiamängus osalejaid on tänaseks kibestunud. Nad on enda meelest tohutu jõuga vajutanud arvutinuppu, aga päriselus ei toimu midagi. Oht on, et nende irreaalne kogemus võib kanduda tegelikkusse – minust ei sõltu midagi!

Otsustajad ja tegelikud vastutajad hõõruvad rahuolust käsi, sest liigne aur on justkui välja vuhisenud. Ei hakanud virtuaaljõud Tallinna linnavalitsuse otsuste peale! Mitte allkirjad, vaid alles lasteaedade seintest kukkuvad kivid viisid rahapisku eraldamiseni. Karla katedraal haihtus tundidega vaatamata tuhandetele virtuaalsetele protestiallkirjadele.

Ei tasu muidugi hellitada lootust, et kui õpetajatele väärilise palga virtuaalnõudjad oleksid kogunenud Toompea lossi ette, oleks kohe midagi muutunud. Samas, sellisest rahumeelsest rahvakogunemisest poleks haridusminister mööda hiilinud. Tuhanded reaalsed inimesed on magus ahvatlus igale poliitvõimlejale, et nende etteotsa astuda.

Järeldus on, et mitmesuguste toetus- ja vastuhäälte arvuga ületatakse uudiskünniseid, aga ei midagi enamat. Internetimäng “Otsedemokraatia” vajab hädasti versioonivärskendust, arukamaid mängijaid ja ausaid mängujuhte.