Antropoloogid nimetavad neid kultuurilisteks kokkupõrgeteks, aga minu jaoks on see rohkem nagu hobi. Ma lihtsalt armastan jälgida väikeseid asju, mis mulle lahkelt teiste mõttemaailmast räägivad. Ehk siis kombeid ja harjumusi, millest ma näen, et Eesti on minu pikergusest Euroopa edelanurgast väga erinev.

Otsustustasin hiljuti lühikese 13-faktilise kabalistliku nimekirja teha ja kui lubate, jagan seda ka teiega. Nende faktidega käib kaasas väike asterisk märkusega, et tegu on puhtalt minu isiklike tõlgendustega. Fantaasiaga. It´s beyond my control, see ei allu minu tahtele: aeg-ajalt ma lihtsalt ei saa muud moodi, kui pean endas elutsevale frustreeritud sotsiaalteadlasele vaba voli andma...

1. Mantel

Mul on siiani meeles, kui ma ühele hollandi tüdrukule ükskord ukse avasin. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et see oli nõmedalt macho´lik tegu. Olin algul rabatud, aga pärast hakkasin mõtlema, et võib-olla oli see tõepoolest märk minu üleolekust. Kas võrdõiguslikus ühiskonnas peaksid mehed naisele mantlit selga aitama? Ma ei ole selle vastu, aga iga kord, kui ma siin Eestis kedagi seda tegemas näen, olen ma üllatunud. Kas see aitab meil seletada ka sellele riigile omast naiste ja meeste suurt palgaerinevust?

2. Sigaretid

Miks on nii, et inimesele, kes ostab suitsupaki baarist, avatakse see sealsamas tema silme all? Mulle tundub see sotsialismiaja pärand, kuna mujal kui ainult endistes kommunistlikes riikides pole ma seda kohanud. On see selleks, et ostja neid sigarette edasi ei müüks ega smugeldaks? Tõeline mõistatus mu jaoks (olgugi et ma ei suitseta).

3. Trammid

See vist on naiste pärusmaa. Siiani pole ma igatahes ühtegi meest Tallinnas trammi juhtimas näinud. Ei tea, on see sellepärast, et tänu rööbastele pole meeste oskusi vaja?

4. Helkur

Enne, kui hakkasin seda punkti kirjutama, helistasin oma sõbale Priidule ja ta kinnitas, et helkurid on Eestis kohustuslikud: vähemalt talvel peab see kusagil riiete küljes olemas olema. Huvitav. Käingi nüüd ringi ja vaatan teisi, et pihta saada, kus ja kuidas seda väikest asjandust siis kantakse. Paremal pool põlve kõrgusel?  Välismaalasele nuputamist rohkem kui ristsõnas.

5. Arve

Jälle soolise ebavõrdsuse teema... Kui mu sõbrad minult küsivad, kas Tallinn on odavam kui Helsinki ja Stockholm, siis ma noogutan. „Aga oleneb ka kaaslasest," lisan alati. „Tallinn võib olla sama kallis kui Oslo..." Mehe arve kipub kahekordistuma, kui ta on väljas naisega (mul endal on viimastes suhetes kaaslastega õnneks vedanud). Ma küsin: kas see on sellepärast nii, et meis nähakse rikkaid eurodes teenivaid välismaalasi, või tuleneb see lihtsalt asjaolust, et me oleme mehed? Võib vist arvata, et nii üht kui teist...  

6. Lilled

Ilus traditsioon, pean rõhutama. Eestlased kingivad lilli tõepoolest igal võimalusel. Eks samasugust loodusarmastust kohta ka minu koduriigis, aga kordades harvem. Siinkohal võiks veel mainida ka seenel ja marjul käimise fenomeni. Balti sarm par excellence, ei mingit kahtlust.

7. Rongid

Raudteejaam on Eestis nagu leeprahaigla - koht, mida patsiendid ja terved igal võimalusel väldivad. Et olla üks tõeline Eesti raudteejaam, peab see isegi korralikult haisema. Ühistranspordivahendite hierarhias on rongid paaria seisuses. Miks? See on müsteerium, millele ma püüan varsti lahenduse leida, seda enam, et raudtee on järgmine suur teema Euroopas.

8. Puudutus

Võiksin rääkida laiemast mõistest nagu mitteverbaalne kommunikatsioon. Kui ma vestlemise ajal liiga palju žestikuleerin, keskenduvad paljud eestlased ainult mu kätele. See häirib nende tähelepanu või siis üldist meelerahu. Aga minu teema on praegu konkreetsem: ladinlane peaks enne kaks korda mõtlema, kui eestlast kallistama või muul moel puudutama hakkab. Sest kes see ikka tahab kedagi paanikahoo äärel vaakumas näha...

9. Vaikimine

„Rääkimine hõbe, vaikimine kuld." See on esimene eesti vanasõna, mille ma siin olles ära õppisin. Aga poleks olnud vajagi, on siililegi selge, et kui eestlasel on sõnade ja vaikimise vahel valida, eelistab ta alati viimast. See on lõunamaalase jaoks naljakas teema, eriti kuna meil endal on vaikust taluda paganama raske. Viiest sekundist pikem paus võib olla juba äärmiselt piinlik.

10. Aspiratsioon

See on mu lemmik. Ja ei, ma ei hakka siin püüdlemisest rääkima (ingl.k aspiration). See siin puudutab muud aspiratsiooni: eestlased, peamiselt naised, tavatsevad teatud juhtudel oma sõnalõpud sisse hingates alla neelata. Miks? Ma maksaks, et teada saada! Kas nad väljendavad sellega oma nõusolekut? On see kuidagi seotud sõnaga „jah"?

11. Teeviidad

Veel üks imeline näide soovmõtlemisest: sõites Tartust või Rakverest tagasi Tallinna poole, hakkavad hiiglaslikud rohelised juhatusmärgid näitama kaugust Stockholmi ja Helsinkisse. Esimene kord, kui ma neid nägin, arvasin, et küllap ehitatakse siis juba neid pikki ülemeresildu. Aga ei. Võib-olla pandi need sildid üles mingil perioodil, kui arutati amfiibsõidukite võimaluse üle? Igatahes mulle tundub see sama, nagu sõidaks Lõuna-Portugalis ja teeviidad teataksid: „Casabanca 356 km" või „Rabat 276 km". Tähelepanuväärne.

12. Lauad

Me kõik teame, et soomeugrilased tunnetavad aega ja ruumi teisiti. Eesti ja Soome on ühed kõige hõredamalt asustatud riigid maailmas. Aga sellegipoolest on kuidagi imelik see ilme, mis tekib kohalike nägudesse, kui küsida, kas nende kuuekohalise laua teise otsa võib istuda, kuna ülejäänud neli kohta on tühjad. Inimesed näivad selle peale väga üllatunud ja vahel lausa pahased (unustades, et neilt küsitakse seda paraku ainult sellepärast, et baar või rong on täis).

13. Uksed

Veel üks oluline fakt. Kuni Eestisse kolimiseni polnud ma selliseid uksi nagu siin veel näinudki. Neil on nii plusse kui miinuseid. Ühest küljest võib võtme rahuliku südamega tuppa unustada ja sellele siis järele minna. Teisest küljest, kui inimesel on ainult üks võti, ei saa ta oma sõbrale öelda, et too lahkudes korteri ukse lihtsalt korralikult kinni lükkaks. Võimatu, sest Eesti ukse saab lukku ainult võtmega.

Ja viimane teema ongi sellele imetlusväärsele riigile nagu täiuslik metafoor: Eestis ei jäeta asju saatuse hooleks, neil ei lasta niisama sündida. Eestlastele sobivad palju paremini tahtelised teod.

*João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor

Tõlkinud: Teve Floren