1) 50-kroonine
Olete te märganud seda silma Rudolf Tobiase ja Eesti rahvusteatri rahatähel? Küllap olete. Aga vaadake seda enne kui Eesti krooni euroga vahetub veel kord hoolega: see jumaliku hoole silm sarnaneb vabamüürlaste ikonograafiaga ja viib mõtted hetkega Dan Browni maailma. Olgu, see selleks, aga piinama hakkab üks teine küsimus, veel olulisem: kust valitsetakse Eestit tegelikult? Kadrioru lossist? Steinbocki majast? Riigikogust? Või on niiditõmbajateks vabamüürlased? Tartu korporatsioonid? Mart Laar? Arvatavasti on neil kõigil oma roll. Aga see on küsimus, millele ei ole ükski eestlane osanud mulle veel korralikku vastust anda. Arvestatavaima sain kolm aastat tagasi: „Viis-kuus ärimeest,“ sosistas mulle üks teadjamees.

2) Koerad ei haugu

Päris tõene see alapealkiri pole. Ma tean Kalamajas ühte koera, kes klähvib hommikust õhtuni. Lapsed on hirmust kanged ja teised koerad paanikas. Aga see neljajalgne on erand: üldiselt hauguvad Eesti koerad väga harva. Soomeugri flegma on nakatav? Külm hoiab loomad vaiksemana? Mõlemat on teaduslikult tõestatud, aga sellest hoolimata meeldib koertele tavaliselt oma keeles kõva häält teha. Eestis millegipärast mitte.

3) Vanalinna tondid
Hakkasin vaimudesse uskuma, kui ma Tallinnasse kolisin ja juhtusin lugema selliseid lõigukesi, nagu see siin (allikaks „In Your Pocket“): „Uus tn 23, mees mustas: Uue ja Olevimäe tänava nurgal asuva maja ühes korteris käib aeg-ajalt teadmata põhjusel end ilmutamas mustades riidetes mees. Ta ei ütle midagi, tundub rahulik ja lihtsalt jälgib.“ Algul ma ainult naersin nende lugude peale, sest ma ise elasin toona majas number 23. Ükskord kutsusin sinna isegi ühe nõia Tartust. Tema kinnitas mulle, et mu maja vastas asuv Vene kirik hoiab mu majast halvad vaimud eemale. Ometi pidin ma lõpuks sellest majast pagema, sest mulle tundus, et Ferdinand Magellani, selle kuulsa Portugali meresõitja vaim käis mu diivanil põõnamas. Miks tema? Sest olin temast oma romaanis koledaid asju kirjutanud. Ta oli kaabakas, see on nüüd teada fakt, ja ma olen veendunud, et ta kolis mõneks ajaks Tallinna vanalinna, et mulle märku anda, et ta hoiab mul silma peal. Kuulsin teda igal ööl valjusti hingamas.

4) Parvlaeva Estonia uppumine
See on muidugi Eesti esimüsteerium. Ametlikus raportis väidetut ei usu keegi. Eestisse tulemisest alates on mulle selle 1994. aasta traagilise sündmuse kohta lausa hämmastavaid vandenõuteooriaid räägitud. Veel uskumatumana on mulle tundunud jutud ellujäänutest, eriti laeva kaptenist endast. Enamik vaatlejaid on seisukohal, et kuna siiani on selles loos nii palju küsitavat, on see sellepärast, et tõde on kellelegi ebamugav. Ebaseaduslik relvaäri? Ja kuivõrd saab Rootsi peaministri Olof Palme mõrva 1986. aastal Estonia hukuga seostada? Kas võib olla, et CIA või KGB on süüdi 20. sajandi ühe jubedamas merekatastroofis?

5) Natsi-UFOd
See on ehk üks hullumeelsemaid ja paranormaalsemaid jutte, mida ma olen kuulnud. Ent mul on siin tuttavaid, kes väidavad täie tõsidusega, et Adolf Hitler lasi teha vale-UFOsid, mis pidid sõitma 7000 km/h. Võimatu? Mina arvan ka. Aga üks teine mu eestlasest tuttav kinnitas mulle, et venelastel olnud nõukogude ajal salaplaan teha valmis 1500 km/h kihutava merelaeva, mis jõudnuks Tallinnast Helsnikisse 5 minutiga. Kreml olla selle projekti hiljem hävitanud. Ei, ma ei näinud und. Peale selle lugesin ma hiljuti, et kohalikud ufoloogid kinnitavad, et UFOsid on Eestis ja Soomes üha rohkem, eriti pooleliolevate elektrijaamade läheduses. Kas tõesti on Soome lahe ümbrus galaktikamasinate lennukeskuseks saanud?

6) Viikingid Saaremaal
Võttes pika jutu lühidalt kokku, siis Eesti kõige vägevamad müsteeriumid on pärit juba viikingite ajast – Saaremaalt ja normannide teooriatest. Öseli ajast. Etümoloogia viitab võimuvõitlusele: russid põgenesid Kirde-Rootsist ja segunesid Läänemere kaldal soomeugrilastega, misjärel orjastati koos kõik slaavi hõimud. Kui see tõesti nii oli, oleks Eesti ja Soome seotud Kiievi Rusi - tänapäeva Venemaa hälli – loomisega. Ja veel: kas läänemeresoome hõimud mõtlesid endale vaenlase ise meelega välja? Sellised saagad on müstilised muidugi küll. Ja peaaegu sama eepilised kui Walter Scotti „Ivanhoe“.