Jüri Pino : Algaja ja andetu töötu märkmed
Kuigi vahepeal tundus, et žanr: kuda ma töötuks sain, kuda olla on, on ära kulutatud. Palju tundus seda teemat saavat.
Aga miks mitte ise ka ära proovida. Pulli pärast ja arvestades ikka vana asjaolu: ma olen ju oma maksud ja maksed truuvisti teinud, kaeks nüüd, kas midagi tagasi saab.
Kuigi natuke oli ikkagi piinlik. Nagu eelnevast eneseõigustusest näha peaks olema. Ja mida siin veel kindlasti ette tuleb.
Kõigepealt metsatarkused, mis kogutud ja kogetud.
Kõigepealt – ärge jääge molutama, nagu mina, kui teiega on juhtunud see kole asi king.
Kui vedas nii ropult, et koondati, pole mingit muret. Kui oli katseaeg, kah, tehke endale asi hoolega selgeks, mis olukorras te olete.
Töötukassa kiituseks võib öelda küll, et vajalikud tarkused on interneedusest kergesti leitavad, mitte peidetud keldrisse ukse taha sildiga: ettevaatust, panter!
Kuid ärge minge mingil juhul sellesse lõksu, mille nimi lahkumine kokkuleppel. See kõlab salakavalalt kaunilt, umbes: läks nagu läks, keegi pole pahane, elame edasi.
Tegelikult on sellise asjaga nõustumine teie poolt samaväärne lahkumisavalduse virutamisega. Teil pole siis mingit õigust töötukindlustusele, sest – te olite ju ise nõus. Mis isegi kõlab loogiliselt.
Üritage teisele poolele selgeks teha, et parem teha lepingu muutus, millega teie nõus pole. Palgavähendamine, näiteks, sobib hästi. Te olete sama hästi kui koondatu ja kvalifitseerute sellele 50% palgast rahale.
Igal juhul – hakake Töötukassa suunas liigutama. Küsige nõu, kui kahtlete. Asjatundjatelt, muidugi, mitte minusuguselt... minul on ainult isiklik kogemus aga ei mingit usaldusväärset teadmist.
Ärge hakake rabelema juhutöödega, kui ei tulnud välja saavutada täisõigused töötukindlustusele. Ammugi mingi mustalt maksmisega, hoidku selle eest. Juhuslikud sissetulekud hakkavad teie keskmist palka, mille pealt töötukindlustust makstakse alla tõmbama. Ja, kui te nendega liiga pikalt tegelete, põhimõttel, et küll hakkama saan, siis imestate, kui pisike on teie töötukindlustus.
Veel kord – minge võimalikult kohe oma lunima. Tehke mingi tööt töövõtulepinguga – selle lõppemine annab teile taas õigused kindlustusele. Olgu see korrektne, aus ja maksud makstud.
Kord kohapeal – käituge lihtviisiliselt viisakalt. Ega see kerge töö ilmselt ole, sekeldada päev päeva järel inimestega, kel kõigil mure majja tulnud. Paljas aura peaks halvaks minema...
Kuigi minu mulje järgi täiesti tavaline riigiputka. Mis võimaldab teha omapäraseid tähelepanekuid. Näiteks – kuigi sealne klienditeenindamine kui raske ja vähemainekas töö on enamasti naiste teha, nagu see ikka juhtub (selle peale feministid ei karju), siis on poisse kah leti taga.
Mis tähendama peaks, et pole nii lihtne enam kohe lauaülemaks tõusta, tuleb võtta, mis saadaval on. Mis tähendama peaks, et pole siin maal mingit tõusu käimas, ikka üsna hull on.
Kisa seal ei kuule, mingit erilist masendust ei märka. Me oleme ju leplik rahvas. Vähemalt mul oli isegi naljakas, kui küsiti seitsmest (ma ei tee nalja, oligi 7) kohast tõendit, et ma seal ei tööta. Et minu kirjutamised on kõik „intellektuaalse omandi müük“, mitte töö. Vaat, milliseid uhkeid sõnu võib teada saada.. Ja sellele toetudes ikka ja tüütult veel kord: minge ennast võimalikult ruttu registreerima. Ei ole vaja vastu rabelda.
Sest niikuini tuleb veel üks vaev – olgugi, et töötus tunduda pehme maandumisena, papp ju jookseb, midagi peale CV-de saatmise tegema ei pea, vallandamishirmu ei ole. Paha on kuidagi olla. Ikka nagu märk küljes või nii. Ja tead, et midagi teha ei tohi, nii kui leitakse sissetulek,võetakse abiraha ära. Mis on masendav. Istud, mõtled, et peaks ju midagi tegema, ei saa ju lakke sülitada, siis tuleb meelde, et, näh, töötu on ju see, kes ei tööta, ega teeni... vedele niisama, mõtle tarku mõtteid.
Mis ei tule just eriti targad. Kõige targem on, et on ikka midagi hullusti küll. Ja muidugi, et peaks selle võimalikult kiiresti ära lõpetama. Kasvõi selleks, et mingit kummalist piinlikkust poleks.
