On võlgu, pole midagi parata. Või leiaks ikka parata? Otsitakse ju kogu aeg. Võibolla see olekski ammukadunud Eesti Nokia, leiutada võimalus tulla välja oimetust võlakoormast, mis meist paljusid muserdab. Siis lõpetada muretsemine ja hakata elama. Sellist nõud ja haud annaks veel üle maailmagi müüa. Või neid maid vähe samasugustes muredes vaevleb.

Üks võimalus, mida on rohkelt arutatud, oleks Ameerika oma - et kui maksta ei jaksa, viid majavõtmed panka ja oledki puhas poiss. Ilmselgelt pärineb see nende rõõmsast ajastust, kui maad oli kusagil Läänes veel küllaga. Kui kohapeal maa välja kurnatud, võis alati edasi minna. Maja uksed-aklnad laudadega kinni, võti trepi alla ja aidaa. Päris romantiline.

Aga meie traditsioon on natuke teine, nagu targemad mehed nentinud. Võlg on võõra oma. Muud rahvatarkused. Mis kõik ilmselgelt tulevad asjaolust, et Euroopa kandis on vaba maa puudus juba nii ammune, et keegi ei oska mõeldagi kodu lihtsalt mahajätmisele. Feodalismi raske pärand, tegelikult. Kodu pole ainult sinu oma, sina oled ka kodu oma ja pead lõpuni kandma kõik, millega sa kodu oled koormanud. Sellest ei saa nii lihtsalt lahti. Ja kes enam ei talu, mingu siis Ameerikasse, olgugi, et uus Ameerika näib olevat vist pigem Kagu-Aasia ja Austraalia suunal. Vähemalt eestlaste tarvis.

Ameeriklastel on ju teine tore idee ka - topeltmaksustamine. Kõik, mis nad üle maailma teenivad, maksustatakse veel USA maksudega üle. Kuidas see meeldiks, kui juba ideede sissevehkimiseks läheks? Riiklikult mõtlevatele isikutele kindlasti. Neile, kelle ainuke mure on eelarve tasakaal ja riigi huvid, jäägugi see maa lõpuks inimesteta. Vahel tundub, et selline mõtlemine on mitte anult olemas, vaid aina levimas.

Ikkagi. Oleks ehk mingi võimalus kõik võlglased koormast vabaks saada? Mis oleks ju ka riiklikult tähtis - kodulaenu pealt makstakse tulumaksu tagasi - otsene kahju riigile. Pärast laenumakset jääb vähem raha kodanikule kulutada - otsene kahju jälle riigile, sest käibemaksu seevõrra vähem. Midagi tuleks ju ette võtta?

Ärme vahi alati kaugele. See Nokia, võlgadest vabanemine, võib olla ja on otse meie enda nina ees. Meie enda ajaloos.
Tarvitseb vaid vaadata. Nii nagu vaatame igatsusega tagasi aega, kus keegi polnud võlgu, vastupidi, maid ja maju jagati hoopis tagasi. Kes eile vaene, see täna hoopis rikas... Ilus aeg oli...

Siin see koht ja lahendus võibki olla. Õieti varemgi. 1940. aastal ära võetud maad, muud ja majad tagastati ju ilma võlgadeta. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus aastast 1991 20 juunist jõustunud, ütleb: ,

"§ 11. Õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi objektina

(1) Omandireformi objektiks on õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu." Eelmise Vabariigi aegu oskasid inimesed sama hästi võlgu olla kui praegu, võibolla hulleminigi. Kui te kohtate vanemas kirjanduses kummalist sõna veksel, siis see on umbes nagu kiirlaen...

Nii lihtne ju. Kõik, mida vaja läheb on üks vasakradikaalne riigipööre nagu 1940. aastal koos kõigi tulenevate tagajärgedega. Ehk siis kõiksugu praegu erakätes oleva vara riigistamisega. Misjärel on võimalik korraldada restauratsioon ehk õigusjärgse Vabariigi taastamine koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Ehk siis kõigi varade jälle tagasijagamise, taaserastamisega arvestamata neil lasunud võlgu.

Ning kõik on jälle võlgadest vabad. Taaserastamisega võib riik kah päris korralikult teenida. Nõrku kohti nagu polekski.... Ainult tuleb veel välja mõelda, kuidas vasakradikaalid liiga kauaks võimule jääda ei tahaks või, hoidku, nagu tookord, ei kipuks idapoolse impeeriumiga ühinema. Noh... kaadrid otsustavad kõik, tuleb lihtsalt õiged vasakradikaalid ette valmistada. Kes mõistagi oma teenete eest riigi ja rahva ees hästi tasustatud saaksid.

Küll neid juba leiab.

Öölaulupidusid ja muud lusti saaks ju järgmise taasvabanemise käigus ka. Polegi kontserdil kuulnud Jan Uuspõldu laulmas: "Poeg tuli koju..."