Jüri Pino : Kas uusväliseestlased tulevad tagasi?
Aegu tagasi kirjutas J. Karu põhjapaneva töö "Maailmarändur Liisu", kus kirjeldab endale omaselt hiilgavalt ja kunstiliselt mõistetavatel kaalutlustel mõnevõrra liialdatult projektijuht Liisut, kel hakkab kõik halvasti minema ja kes siit maalt seepeale uttu tõmbab. Alguses tulevad vaimustunud blogisisssekanded, kui soe on, kui avatud on inimesed. Varsti on igas maailma pärapõrgus eestlasest blogija. Siis tuleb teade, et minnakse istandusse tööle ning saabub eetrivaikus. Küllap Liisu teada saab, mis on plantaatori malk, lõpetab J. Karu irooniliselt.
Mistõttu pole imestada, et J. Karu suurepärast teost tabas hävitav kommentaar. Kes klikkida ei viitsi, siis J. Karu süüdistatakse üldises lolluses, keskealise isase kibestumises ja muudes külmrelvades. Lisaks kiites seda kokkukirjutatud Liisut, et tubli tüdruk ja küll ta, näinud maailma, tuleb tagasi, loob oma ettevõtte ja sünnitab lapsed. Või kui leiab endale maailmast tubli mehe, siis toob lapsed ikka paljukannatanud Maarjamaad vaatama, kasvõi puhkuse ajaks. Ja J. Karu olgu vait!
Üsna tüübiline. Kommentaarides kästakse tihti autoril vait olla. Aga muidu põnev. See esimene kommentaar just. Nii rahvusromantiliselt ja patriootlikult naiivne, et nutt tuleb peale. Kelles ei ärataks sümpaatiat kodanikud, kes nii hästi teavad, kuidas teised elama peavad... looma ettevõtte, sünnitama lapsi. Pahatahtlikult tõlgendades - looma töökohti, millelt makse maksta, sünnitama maksumaksjaid. Ja muidugi tegema seda kõike siin. Ad Maiorem Estoniae Gloriam - Eestimaa suuremaks kuulsuseks.
Ei mina usu, et need laia ilma läinud niimoodi mõtleksid. Ega ka, et neist kõigist oleks tingimata tagasitulijaid. Võib küll ninaga pilduda, et - mis teid seal kuskil nii väga ootab, ainult need tööd, mida kohalikud ise teha ei taha. Võib ette heita vähest ettevõtlikkust. Pepslust. Mida tahes. Isegi kodumaareeturiks võib nimetada - sotsialistlik retoorika hiilib tasahilju tagasi. Võib maalida ette pilte valgetest öödest ja Eestimaa heinamaade lõhnast, mida seal kaugel pole. Mida tahes.
Aga miks arvata, et minejad, olgu nad noored ja vallalised või lastega pereinimesed või lausa pensioniea ligi, seda kõike ise mõelnud pole. Ma olen nüüd ise isamaatundeline lihtsameelik, kui usun, et pagana keeruline ja raske on oma maad maha jätta. Ajutiseks või igaveseks. Igavese peale on pea võimatu mõelda.
Ikkagi seda tehakse. Vaevalt, et kaalutlemata. Head ja vead. Järelikult kaaluvad siinsed vead üles kõik, mis head. Võimalikud sealpoolsed head muidugi abiks. Umbes - juhtub, mis juhtub, ega hullemaks ikka enam minna saa. Siin siis.
Päris jube või mis. Oma maast hullemaks ikka minna ei saa. Olgu mis tahes, mis inimest võib lükata lahkuma. Töötus, teadagi ja igasuguse usu kadumine, et veel leiaks, olgu erialast, olgu ükskõik, millist. Sellest järgnevalt võlad ja jamad. Maksutõusud. Pluss võimalikud isiklikud põhjused ning üldiselt sant kliima ja külm ilm. Kõik võib kohuda kokku millekski, mida annab nimetada pettumuseks omas maas. Võib tunduda, et sind on läbi nätsutatud ja välja sülitatud. Osutus, et sinu tööd polnudki vaja, sinu haridus ei maksa muhvigi... sind pole vaja.
Kui ei taheta, eks siis tulebki ära minna. Milleks jalus olla.
Mis aga paneks inimesi, kes on pettumuse ajel jalga lasknud, tagasi tulema? Siin ettevõtet asutama jne... Ega vist muud peale täieliku läbikukkumise seal kuskil kaugel maal. Kui aga vähegi hakkama saab? Või pareminigi? Parastajad, kes väidavad, et eestlased lähevad tegema mustatöid, näivad unustavat, et inimestel on olemas õppimisvõime. Keel, kool, kohalikud kombed, muidu kohanemine - ja miks siis tagasi tulla, kui seal on uus elu sisse seatud. Mis neid siin ootama peaks?
Eks see, mille eest põgenetud, vist. Võib tulla uus majandustõus ja töötus kaduda. Aga pangavõlad jäävad alles, näituseks. Miks peaks uusväliseestlane nende juurde tagasi tulema? Jäägu... koos kogu Eestiga. Tahtmata küll õel olla, ent üks niiöelda vanade väliseestlaste põhjus emigratsioonist naasta võis olla maade-majade tagastamine. Midagi oli saada. Vara, mitte võlgu. Uutel väliseestlastel pole midagi sellist oodata.
Lisage veel kord trots - ma lähen, saan hakkama, ma ei tule tagasi, kui mind ei taheta. Ja hirm, et hakatakse näägutama: nooh, ei saanud hakkama... Häbi on tagasi tulla.
Eriti kui ei tea, kas ei pea jälle minema.
Tahaks muidugi väga loota, et enamik läinuid läks tõesti vaid seiklema, sooja, maailma nägema ja masu eest pakku.
Aga? Kui?
