Digi on uus lööksõna. Siin Tallinna läheduses perspektiivses suvilarajoonis kaabelpurki ei ole – niisiis digiboks või infosulg.

Umbes aasta tagasi ei pääsenud kuidagi digiboksi teemalisest vestlusest arvamusliidriga. Ega ma rohkem isikuid, kes ennast arvamusliidriks nimetaksid, kohanud olegi, tuleb tunnistada.

Arvamusliider, teadagi, teadis kõike, ning esitas teravaid ühiskondliku kaaluga küsimusi. Nagu: mida peaks nüüd riik ette võtma, olukorras, kui hulgad ja hulgad vähekindlustatud elanikkonna kihtidesse kuuluvaid inimesi, kes pealegi elutsevad regionaalprobleemidega piirkondades, äkki lõigatakse ära adekvaatsest informatsioonist.

Nad ei... jõudsin mina piiksuda.

Teate, arvamusliidritega suheldes pidage meeles - neile ei ole sinu möla vaja, see vaid segab neil ülima tõe ja õige maailmavaate edastamist.

Jah, röökis arvamusliider, vaht suunurkades, nad võivad osta digiboksi, kuid kuidas kavatseb riik kompenseerida seda? See on küsimus, mis läheb üldsusele korda! See puudutab tuhandeid, kümneid tuhandeid inimesi! Küsimus tuleb teravalt tõstatada!

See... piiksusin mina jälle ja arvamusliider hakkas oma sõnade kätte lämbuma. Ameerikas, näiteks, kompenseerib selle riik! Mida on meie riik teinud! Mida ta peaks tegema! Kas ma olen ainuke, kellele see siin koosolekul korda läheb?! Kus on eetika ja sotsiaalne südametunnistus!?

Jne. Bla.

Ma ei mõtle seda välja, oligi nii. Järgnesid süüdistused sotsiaalse mõtlemise puudumises, sotsiaaldarvinismi edendamises, muidu kõiges võimalikus, milles üks arvamusliider juhmi ja halli publikut süüdistada võib võtta.

Aijeh, aga digitelevisiooni saabumine jättis tollal üsna jahedaks. Tõepoolest, selles kalgis suhtumises võiks süüdistada tüüpilist Tallinna kesklinna elaniku ülbust – mul on kaabel olemas, te, maakad, vaadake ise, kuidas hakkama saate.

Paras siis mulle, et nüüd ise maakas ja telepurk pilti ei näita. Juba. Tõenäoliselt on süüdi tehniline andetus teleka vahetamisel ja ümberühendamisel, aga – juba ei tule. Peaks juba digiboksi ostma, aga ei viitsi ja rahast on ka kahju.

Ometi ei oska ikkagi kuskil vaeva näha. Muutub asi, siis muutub. On uus vidin leiutatud, no on. Miks peaks see õudne probleem olema, nõudma mingisugust kulude korvamist kõigile, kes nüüd peavad digiboksi eest raha välja käima, ei oska näha. Mingi loogika justnagu oleks... aga kas keegi vingus, kui suitsuandur kohustuslikuks tehti, et makske oma seaduse kulud inimestele kinni?*

Misjuures pole juhtumid ülepea sarnased. Suitsuandur oli miski ammuleiutatud vidina kohustuslikuks tegemine, digivärk on, öh, tehniline uuendus, ei muud.

Ja kui nõuda sellest tulenevate kulutuste kinnimaksmist, siis – miks mitte hakata kääksuma ka teistel sarnastel teemadel. Vaatasin mina ringi, mingi kilekotitäis kassette vedeleb... ma saadan nimekirja neil olevatest paladest, salvestage ja saatke need mulle tasuta neil hõbedastel ketastel! Vinüülplaatidest ma ei räägigi... ja kui veel kuskil fonograafirulle leidub, siis – olgu olla! Näiteks. Igaüks võib ise välja mõelda samasuguseid nõudmisi, kas meil siin vähe leiutisi on, mis eelmisi tühiseks muutnud. Näiteks – palun mulle 1. jaanuariks seoses euro saabumisega väljastada uhiuus münditaskuga rahakott – mu praegusel räbalal seda ei ole.

Pealegi – arvatavasti ei juhtu ju midagi. Digitelepurgi saabumisest on nii palju nii kaua räägitud, et ainukesed, kes sellest veel teadlikud pole, on need, kel telekat pole. Aga neid ei puuduta see niikuinii. Teised lihtviisiliselt ostsid selle va boksi. Mis seal keerulist või nii kallist siis ikka. Müütilisel mutikesel kuskil metsavahel on rohkem tehnilist taipu ja raha, kui arvatakse.

Siiski. Mõjud on. Mõnevõrra üllatav, aga on kohatud teateid: 1. juulist lõpetan telekavaatamise ja hakkan elama.

Sügav, mis?

Isegi väga. Kuigi esimest korda kohatuna kutsus esile häälitsuse: hakkad ja lõpetad sa jee. Siis, pärast enda umbes kahenädalast telekapaastu, kui satuti kord purgi ette: oh, uudiste aeg, vaataks, mis ilmateadet annavad, oli natuke teine mõte.

Kogu lugupidamise ja kaasaelamise juures, mida kaasvõitleja ja relvavennana tunnen kõigi uudistetoimetuste suhtes – teate, kallid klemmid, see oli ikka päris veider. Muidugi veider, kui kole paks mees seisab keset tuba ja karjub teleka peale.

Telekas räägib mulle miskit mingi erakonna kongressist ja siseprobleemidest...

Ei koti, karjun mina, keri edasi!

Siis räägib telekas mulle mingist „turgude reageerimisest“ seoses mingi eurovärgiga.

Ei huvita mind see uus rubla, kisan mina, just käisin Keskturul, polnud seal mingit reageerimist, kõik nagu tavaliselt, kerige edasi.

Alles kultuuriuudiste peale saabus midagi hingerahu taolist. Seal oli midagi huvitavat ka. Ja ilmateateni polnud ka enam palju maad.

Ning tuli mõte – on mul seda vaja? Tegelikult mitte. Ei huvita. Põhiseaduses pole ka vist midagi selle kohta öeldud, et Eesti Vabariigi ülesanne oleks eestikeelse telepurgi kättesaadavuse tagamine Eestimaal. Peaksin ma õnnetu olema, et telekas kõlbab vaid filmide vaatamiseks?

Mõnevõrra. Mõnigi on neid saateid, millest siiski puudust tuntud. Aga... saab ka ilma. Lähed õue, vaatad oma aiapäkapikke, ehk parte, hoopis. Pealegi, raadio on ju olemas, see Kuku... jumala hea hommikutapeet. Uudis ikka tuleb ära... meeldivalt möödaminnes. Ilma tundeta, mida telepurk kipub jätma, nagu käsk: sinule peab just see teade korda minema! Aga – kui ei lähe? Mistahes...

See on üks. Teine koht, kuhu digindus mõjuda võib, on ajalehed. Kord nädalas torkab iga endast lugupidav ajaleht ja ka nädalakiri enda vahele, sisse telekava. Millise selgus ja headus on üsnagi otsustav lehetellimise otsuse man. Kui Ekspress oma kuju muutis, ei tõstetud meelepaha mitte teemal, et leht kehv, vaid – miks purgikava enam mõnusalt vahelt välja ei käi?

Nii. Nüüd siis kujutlegem inimest, kel pole enam telepurki. On tal mõtet enam lehte tellida? Niikuinii ju purki ei näe, kava vaja pole, kas aga ka ülejäänud lehte siis vaja on... Eriti praegusel õndsal ajal, kui iga väljaminek on liiast. Neid inimesi ei tarvitse üldse palju olla, aga siiski. Nii ehk naa, interneedus on olemas ja, nagu öeldud, proua Manni Metsakülast oskab rohkem, kui linnaülbus oletab.

Võibolla on neid mõjusid ja muutusi veel. Ei tea ju kunagi kõike.