Jüri Pino : Valeta küsitlejale omaenese huvides!
Vist igaühega on juhtunud, et käib aga uksekell ja ukse taga on küsitleja. Et: selline või tolline uuring käimas, oleks teil pool tunnikest aega.
Kuidas keegi käitub. Räägitakse, et mõned saatvat mõnuga pikalt... ei ole aega, ei huvita.
Mis tegelikult pole just ilus.
Et mul on noorest ajast, kui kord ise võtsin küsitlemise töö, aga hakkama ei saanud, ära vusserdasin, midagi kompleksi taolist, natuke piinlik või nii.. siis olen alati küsitlejad sisse kutsunud, kohvi pakkunud, tuhatoosi lauale pannud, kui juhtuvad selle töö naised olema.
Vahepeal tundus, et usutlejad tulevad nimme igal võimalikul juhul mu ukse taha - et: viisakas vastuvõtt ja hullu juttu aetakse jne. No ma ei tea, aga ma tahaks seda uskuda.
Aga ma olen alati teinud väikese vea. Mida teevad vist ka paljud teised küsitlustele vastajad.
Ma pole valetanud.
Ehk ma olen üritanud ausalt vastata. Nii, nagu asjadest mõtlen. Et miks mitte, kui tegu on anonüümse usutlusega, kellegi andmeid ei avalikustata ega kasutata. Mis niimoodi viga, muudkui laiuta lõugu tundega: nüüd ma teile alles ütlen, kuidas asjad on...
Nojah, on ta ikka väga anonüümne küll... kust nad teadsid, et sina, keskealine ülekaaluline mees, keda neil usutlusse vaja oli, just omas kodus elad? Aadress on... nimi on... tarbe korral selgitatakse välja...
Jumala õnn, et tarvet pole tekitatud. Ja loodetavasti on see vaid paranoia.
Mistahes. Punkt, milleni läbi kogu selle keerutamise ja kõrvalekaldumise tahaks jõuda, on: ei ole mõtet küsitlusele ausalt vastata.
Miks? No aga arutagem natuke, milleks mingi küsitlus või uuring läbi viiakse. Justnagu lihtne - et teada saada, mis seisus on inimeste mõtted, eks. Millised erakonnad meeldivad, kuidas rahaga ringi käiakse, mida elust ülepea kokku mõeldakse.
Ilmsüütu ja, tundub, isegi vajalik teave, mis sellest siis kahju on, kui uuringu tellija oma küsimustele vastused saab. Ehk on tal siis lihtsam oma asju toimetada...
Muidugi. Kui teadasaamine on eesmärk. Mis aga ei tarvitse nii olla. Tõeline eesmärk, miks mingi uuring tellitakse võib olla hoopis õigustuse otsimine mingile tegevusele või siis püüe mõjutada inimeste käitumist. Uuringu tulemustele annavad ju targad pead tõlgenduse juurde.
Kõige tüüpilisem ja levinum näide ehk ongi erakondade populaarsuse uuring. Alati järgneb tõlgendus, näiteks: haritud, rikkad ja noored toetavad edumeelseid, vanad, vaesed ja lollid tagurlasi või radikaale. Mis on sellise korrutamise eesmärk - öelda inimestele, et kui te valesid tegelasi toetate, olete te vanad, vaesed, lollid, seega, kui tahate olla teistsuguseid, toetage õigeid. Kõik ju tahavad olla võitjate poolel, nagu käibiv rahvatarkus kõlab. See võib küll hoopis vastupidiselt mõjuda - inimestel on ju trots olemas: olgu ma siis pealegi vanavaeneloll - aga tambitakse ikka.
See on suhteliselt lihtne propagandatrikk.
Natuke keerulisem on, kui uuring tegeleb mingi pseudoprobleemi tekitamisega. No küsitakse: kas teie meelest siin maal ahistatakse noid või neid vähemusi; kas te olete piisavalt informeeritud tollest või sellest; kas euro on maailma parim asi. Küsimus enamasti kõlabki: kas olete rahul. Vastuse variandid pole aga ei või jah või siis kasvõi poogen. Vaid nende vahele mahuvad pigem rahul, pigem ei ole rahul.
Kui inimesel pole pähegi tulnud neile asjadele mõelda, mida küsitakse, valib ta arvatavasti mõne neist vahepealsetest. Ja ongi sattunud mingisse „halli tsooni", mille vastuseid annab neile hindelise väärtuse omistamise ja matemaatiliste mängudega tõlgendada, nagu soovitakse. Nagu tellija soovib... tema ju maksab.
Aga tellija võib paljudel juhtudel soovida ainult ühte: et uuring näitaks probleemi tõsidust. Ja polegi nii tähtis, mis probleem see on. Teilt võidakse küsida: olete te oma töökohaga rahul. No mida vastata? Vahel nagu jah, vahel tundub ilge peldik olevat. Pigem rahul, pigem mitte, vaevalt et ei või jah. Tulemus: väga vähesed vastavad jah, saab tõlgendada, et Eestis on töökohtadel hirmus stress. Näiteks. See võib olla ükskõik mis, muidugi. Peaasi, et on probleem ja uuring kinnitab. Olgu või jama, peaasi, et probleem on, nagu ütles Arkaadi Eldoraado.
Tulemus käes. Uuring pihus, tormavad kodanikud probleemiga tegelema. Kõigepealt algatatakse diskussioon, et oh, häda ja viletsust. Siis läheb tõsisemaks tööks. Ehk rahataotlemiseks, vastavate ametite või veel parem kolmanda sektori ettevõtmiste asutamiseks, kuhu kohe maandub tosinate kaupa kiitusega avaliku halduse lõpetanud rõõsasid eksperte, kelle töö sujuvaks tagamiseks on muidugi vaja raha. Olgu siis siit või, veel parem, Euroopast. Aga siin on muidugi lähemal ja kiirem. Mõne tähelepanujanus poliitiku ikka leiab, kes on valmis probleemiga pulti ronima. Heakskiit käib lihtsalt. Kombes. Rahad eraldatakse.
Läheb päris tööks. Ümarlauad, konverentsid, täiendavad uuringud, monitooringud, seaduseparandused, täiendavate nõuete kehtestamine, nende kontrollimiseks vajalike töökohtade loomine. Nõunikud! Analüütikud! Konsultandid! Koolitajad! Mingi traktoritehas on selle tööstuse kõrval hale putka. Sõnaga - raha läheb liikuma. Investeeringud, peenemalt öeldes, pehmete väärtuste aussetõstmiseks ning muidu ühiskonna paremaksmuutmiseks. Mille pealt päris paljud hästi ära elavad. Hoides probleeme hoolega elus - kes ikka munejat hane pannile lööb.
Ehk nagu ütles vana nali ETKVL - Elame Teiste Kulul Väga Lõbusalt. Raha põleb. Riiklikud eraldised, investeeringud.
Teie raha, inimesed, kes te selle maksudena ära andsite. Ja suuresti ainult seepärast, et te ei taibanud usutlejale luisata. Mis, muuseas, ei ole karistatav. Oleks te aega võtnud ja mõelnud: mida nad tegelikult saada tahavad? Mis probleemi nad välja mõtlevad süütuna paistvast küsimusest: olete te rahul ja selle variantidest? Kasutage umbusku.
Ja siis vastake kõlava selge häälega: jah! Rahul! Rahul kõigega! Töökohaga, perekonnaga, pehmete väärtustega, võõrtööjõuga, investeeringutega, euroga, kodanikuühiskonnaga, sallivusega, võrdõiguslikkusega!
Kaebusi ei ole, toit on tugev ja maitsev!
Tähtis on just: probleeme pole! Pagana raske oleks siis igasugu probleemilahendajatel kuskil raha taotleda, tundub. Küsitlused ju ei näitaks, et miskit häda oleks, eks?
Aga kuidas siis nii... et valetaks... ei ole nagu ilus... Kuid tuletage meelde mitte väga ammust aega, kui minuvanused ja natuke vanemad istusid parteiaktiivil, hääletasid ühehäälselt teab mille poolt ja siis läksid, hambad ristis, hoopis jõulukuuse järele. Olgugi juulikuu.
Tõsi, ju nad siis asutaksid kohe mingi Silmakirjalikkuse Väljajuurimise Sihtasutuse. Ja nõuaksid ikka raha.
