Jüri Pino : Virtuaalse enesetapu võlud
Teadmata tegelikult, mida see õieti tähendab. Targemad mehed polnud parajasti onlainis, ei saanud küsida kah. Et kas õigesti läks. Aga vist on see oma konto/kontode sulgemine kuskil virtuaalses sotsiaalvõrgustikus, kui ma nüüd õieti olen aru saanud?
Mis pole muidugi tõenäoline, arvestades, kui tuhm tegelane mõni mees igasugu interneedusküsimustes on. Mõnigi sõber on pead kinni hoidnud: kuidas sa niiiiiiiiiii loll saad olla? Ja poeg ütleb isa kohta ammu dumbuser.
Aga ikkagi oskasin, panin Facebooki konto kinni. Pärast päris pikka järelemõtlemist. Ega enesetapp olegi nii naljaasi. Isegi siis, kui see on vaid virtuaalne. Isegi siis, kui teha seda juba kolmandat korda.
Orkutist ei saanud ma kunagi päriselt aru, sestap oli sulgemine lihtne. Esimese korra panin Facebooki konto kinni hästi kiiresti, klikk ja kohe interneedus ka kinni, ja tujus - on mul seda ajaraisku vaja? Ja, nagu osutus, polnud see lõplik. Logi, hea mees, uuesti sisse ja oled jälle meiega.
Mida ma muidugi juba järgmisel päeval tegin. Olles enesetapu täiesti unustanud, nagu ka, kuidas see õieti käis. Facebook ütles, et olin teinud. Internet ei valeta.
Meeles püsis ometi, et kuidagi on see võimalik. Ning, kui kuulsad isikud hakkasid kuulutama, kuidas nemad enam ennast Facebookis peenrahaks ei vaheta, kallist aega ei raiska, püsis seda enam meeles. Hoides uudishimu üleval.
Uudishimul teadupärast on hull jõud. Kunagi võeti ka SMSlaen suuresti uudishimust: kas see tõesti on võimalik, nagu väidetakse? Nii et oli ette teada: ükskord proovitakse seda jälle niikunii.
Kuigi mõtlema võttis. Et... mis ma selle Facebookiga õieti teen? Kunagi tegin konto lihtsalt selleks, et targemale sõbrale näidata: mina oskan ka. Twitteri kah. Blogi kah... ei, seda ikka aidati. Kuidas Orkutiga oli, ei mäletagi. Nagu öeldud, too tüütas kiiresti ära. Või ei osanud ma seda pruukida, tegelikult. Väga tõenäoline. Ega Facebooki kah ilmselt oska. Kindlasti on sel sada võimalust, mis mulle pole pähegi turganud või silma alla tulnud. Rohkem nagu nimedega kommentaarium: kirjutad, mis tegid, kui kellelegi huvi pakub, öeldakse miskit. Ilma, et pärast tuleks jälitust ja jama, sest kõigil on ju nimed ja osalemine kokkuleppeline - kui ikka üldse ei taha kodaniku elu ja arvamust, ei telli või lõpetad tellimuse. Viha pidamata.
Ja vastupidi - on hurjutatud, et miks nii meelevaldselt sõbraks hakatakse, kui kohtunudki polda. Noh... sõbraks hakkamise soovi võib ju ka võtta kui poolehoiuavaldust: mulle meeldib see, mida sa teed. Ma trügisin kah mõnelegi sõbraks. Võeti. Kuid pole pähegi tulnud hakata kellelegi siis jätma teateid: õu, sa oled lõpp lahe, lähme toobile... Ütleme, ma olen tagasihoidlik fänn ja kõik, lepin, et võetakse nimekirja.
Nii et kõigest sellest tulnuks virtuaalse enesetapuga loobuda... Oi, raske. Eh... mis parata. Saabus päev ja tegin ära, pärast pooletunnist otsimist, kuidas see käib. Klikk.
Pagan... "... will miss you" ütles Facebook. Ja paljud teised missivat ka.
Hakkas kurb ja piinlik küll, ehkki oli ju selge, et automaatne värk koos kutsega: tule tagasi! Toksi oma nimed ja salasõnad sisse ja kombes.
Puudus veel, et: kõik on andestatud!
Meenus palju targemate meeste nentimus: ideaalne enesetapp ongi tagasipööratav. Kõigepealt: ah, kuri maailm ja kurjad inimesed, hüvasti! Misjärel siis kuri maailm ja kurjad inimesed kahetsevad, et nad nii kurjad olid, nii hea ja väärtusliku isiku paela ajasid, kahetsevad, võtavad õppust, parandavad ennast, vannuvad enam mitte nii teha.
Mida edukas enestapja aga nautida ei saa. Temal pole sest enam miskit kasu. Ideaalne oleks, kui saaks tagasi tulla, sellesse paremaks muutunud maailma.
Virtuaalselt on see ju võimalik. Mina kasutasin võimalust kohe. Tõepoolest, saabki. Ja tuli pähe soovitus Facebookile: kui juba keegi teeb virtuaalenesetapu, siis peaks kõigile sõpradele teada andma ning mälestuslehekülje avama, kuhu saaks jätta ehtsaid kirjeldusi, kui virtuaalselt toreda inimesega ikka tegu oli ja kuidas kahetsetakse, et teda enam virtuaalselt meiega ei ole. Et: kui tüüp tagasi tuleb, siis on tal hea lugeda. Lausa ravi juhtumiks, kui kellelgi peaks olema hirmus must tuju ja halvad mõtted peas. Proovi kõigepealt virtuaalselt, saad elusast peast teada, mida ja keda sa kellelegi tähendad. Saab ära proovida, kuidas on.
Parem ju, kui päriselt. Arvestades, et viie rikkama riigi hulgas me pole ega vist tule, aga enesetappudes vist oleme esirinnas.
Noored virtuaal Wertherid, Napoleoni juhtum
ei teagi, paljude liikumiste liige, ise ka enam arvet pidada ei suuda, veidra pildi annaks
poolehoiuavaldus
marketingile kaasaaitamine
enesetapp - ma igatsen
võimalus tagasi tulla ja loota, et kõik on oma õppetunni saanud, mida ju tahakski
Viiendaks rikkuselt ei saa, aga enesetappude koha pealt oleme juhtriikide seas.
