Juta Kivimäe Annika Haas / Eesti Ekspress

Monumentaalkunstimaja ehitasid kunstnikud ise Tallinna Tehnikaülikooli (tollal Polütehniline Instituut) reservmaadest eraldatud krundile riigi vähimagi abita. Põhiliselt skulptoritest koosnev tugigrupp, nüüdseks juba manalateele läinud Olavi Männi, Erika Haggi, Edgar Viies ja praegugi maja valdava kunstnikeühenduse MTÜ Monumentaalkunstimaja Loomingulise Ühenduse esimees Riho Kuld, aga ka mitmed teised nimekad eesti kunstnikud täitsid tellimusi omaaegsele kunstikombinaadile. Kunstikombinaadi, Kunstnike Liidu ja Kunstifondi kaasabil ehitati Euroopa mastaabis tänini ainulaadne ateljeekompleks. Majas on suur 273 m² kaht korrust läbiv monumentaalateljee nüüdisaegse sisseseadega ning mitukümmend privaatset ateljeeruumi koos ladudega, kiviraiumisruum estakaadi ja relssidega, ruumid pronksivalu, keevitustööde, kompressori ja fototööde jaoks, suur lift, klaasiahjud.

Pärast Eesti taasiseseisvumist hakkasid uutesse kätesse rändama ka kinnisvarad, mida esimeses vabariigis veel olemaski polnud. Seoses Kunstnike Liidu sooviga omandada Tallinna Kunstihoone sõjaeelne ajalooline osa, tekkis äriplaan teha vahetustehing: anda Monumentaalkunstimaja riigiasutusele Eesti Kunstiakadeemiale, saades selle eest vastu vana Kunstihoone. Raskel momendil aitas Raja tänava kunstnikke tollane kultuuriminister Peeter Kreitzberg. Tol ajal Kunstnike Liidu liikmetest kunstnike käes olnud 36% hoone üldpinnast anti tasuta tervikvarana Monumentaalkunstimaja Loomingulisele Ühendusele ning on tänaseks ka kinnisvarana katastrisse kantud. Kuni viimase ajani töötati majas sõbralikult koos. Siin on aastaid töötanud EKA skulptuuriosakond ja kooli omandiks kujunenud ühisateljees valmis ka skulptorite monumentaallooming. Ent nüüd, kus Tallinna kesklinnas lammutatud akadeemiahoone asemel laiutab prügitatud lage plats, on Monumentaalkunstimaja kohale kerkinud murepilved. Millised plaanid on akadeemial tema kinnistuosaga? Õhus on loomebaasi kõrgkooli käes oleva osa müükipanek, mis ateljeeomanikud murelikuks teeb.

Kinnisvaraarendajatele tähendaks puhtaveelise ojaga avar õu, meeldiv looduslik ümbrus ja hea juurdepääs võimalust vana hoone lammutades ehitada midagi tulutoovat. EKA vajab ehituseks raha – ent mis saab müügi korral ateljeeomanikest? Kolmekümne ateljee kadu oleks tõsine sotsiaalne probleem. Hävimisohus on ainulaadne eri kunstivaldkondade vajadusi ühendav koht, millel võiks olla teistsuguste arengute puhul eeldusi saada oluliseks Põhja-Euroopa rahvusvaheliseks loovkeskkonnaks.

Olen meie 20. sajandi II poole kunstiajalugu uurides jõudnud üha tagasi selle maja ja tema asukate ning ajaloo juurde. Siin on valminud kogu Ülo Õuna looming, Jaak Soansi monumendid, ka Tammsaare, Kristjan Jaak Peterson ja Tondipoiste monument. Edgar Viiese seitsmekümnendate abstraktsed tööd, ka Jaan Koorti ja Friedebert Tuglase monumendid; Ekke Väli Tartu Kalevipoeg ja arvukad skulptuurid paljudelt kujuritelt. Praegu täidavad suurt ühisateljeed siia seisma pandud Kunstiakadeemia kudumisteljed ja muu ajutine kraam. Ka Ando Keskküla parimad hüperrealistlikud maalid on ju valminud ses majas. Siin on töötanud Tiit Pääsuke, Malle Leis ja Villu Jõgeva. Praegu on 30 ateljeeomaniku seas üldrahvalikult tunnustatud kunstnikud Aime Kuulbusch, Jaak Soans, Ilme ja Riho Kuld, Mare Vint, Marje Üksine, Tiiu Pallo-Vaik, Hille Palm, Hannes Starkopf, Ellen Kolk ja Vergo Vernik. Siin töötavad noored Jass Kaselaan, René Reinumäe, Lea Armväärt. Ehk leiduks võimalusi väärikaks lahenduseks?

Juta Kivimäe on kunstiteadlane.