Karin Paulus

Nii kõlab sel nädalal pudelimuusika, eelmine oli aga seebimullimootoriga ratturi päralt. Varem on võetud Balti jaamas külalisi vastu lauluga, ronitud katustele, tehtud nõelapatju. Tundub kuidagi marginaalsevõitu.

Peaaegu kõik need ettevõtmised avardavad arusaama linnast, on ootamatud ja värsked. Ajakirjanik saab pressiteate, mõni organisaator satub telerisse – aga mis sellest? Kui paljud kodanikud söandavad minna häbi tundmata avalikku kohta keksima ja filosoofiliselt jooksma? Nii lähevad säherdused toimingud korda ikka vaid korraldajatele enestele ning nende sõpruskonnale. Tavalist keskealist või elatanud, olgugi et kultuurilembest tallinlast need aktsioonid ei kõneta. Rohkem meelitab laiendatud kaubanduskeskus või korda tehtud park.

Kultuur ei peaks olema tööinimese jaoks imelik ja kohutav nagu New Yorgis karglev tantsija Aigi Vahing, vaid kobe vaimukosutus või kogemist väärt keskkond. Kultuuripealinnalt ootaks sõbralikku elamuslikkust, mitte ainult kohalikke võõrandavaid projekte.