Paljudel on kahju, et maade ametlik peremees Tallinna Lennujaam on võtnud suuna see minevikuoaas lähiajal likvideerida. Kuigi pilpaküla potipõllundus on leidnud nii mõnegi linnaametniku poolehoiu ning kõneks on püütud võtta asendusmaa leidmine, on tihti põlevad kuurid ning lennukiaknast paistev kakofoonia maaomanikule häbiväärne visiitkaart. Ja olgem ausad, umbkeelsed pensioneerunud aiapidajad pole võrreldes Uue Maailma või Supilinna hipidega ka erilised kodanikuühiskonna partisanid.

Aga kui huvi selle kummastava subkultuuri vastu on suur, siis miks mitte kolida Soodevahe küla vabaõhumuuseumisse. Seda pakkus välja hea kolleeg Tarmo Vahter.

Miks peaks ajalugu lõppema 20. sajandi mademel, kui võiks pakkuda ka efektset ning terviklikku Nõukogude aja vaesusest tingitud elustiili näidet? Šokeerivat sovetlikku pärandit saaks vägagi kenasti turustada. Ka autentsust ei peaks palgaliste kostümeeritud muuseumitöötajate abil etendama. Parem pakkuda kohalikele baabadele ja djadjadele võimalust harjumuspäraselt oma peenarde vahel edasi küürutada või kasvuhoone ees pesu väel päikest võtta. Milleks meile muumimamma või Miki-hiir, kui võiksime näidata välismaalastele ning õppivale noorsoole “vene aja inimest”?

Õigustusi võib leida teisigi. Ka praegu vabaõhumuuseumis nähtavate rehielamute, veskite ning majapidamishoonete loomus on rahvalik. Arhitekti projekti asendavad ehitustraditsioonid ning kindlad arusaamad, kuidas on õige elada. Suur-Sõjamäel ning mujalgi Eestis nähtavad pilpakülades ehitati asukate poolt päris ise ja millest jumal juhatab, ikka lipp lipi peal, lapp lapi peal. Popimalt väljendudes: aktuaalsed on taaskasutus ja innovatsioon. Ehitistest võib välja lugeda ka linnastumisega seotud muutused, viited elanike päritolule, maitsele ja sotsiaalsele kuuluvusele.

Muidugi võib küsida, kas julgeme enesele tunnistada, et Eesti eduriigis leidub tänagi arhitektuurselt hälbelisi keskkondi, kus skvotivad uue ühiskonnaga kohanematud. Äkki oleks Soodevahe talletamine teraapiline?