Karlo Funk: “Eesti laul” ja uus valimiskord
Elektrooniliselt mugandunud inimesena polnud mul mingit kavatsust hakata pühapäeval, mille looja on ette näinud puhkamiseks või värvimistöödeks, tähtsaid riiklikke asju ajama. Sestap olime kümme minutit hiljem otsinud laualt paberikuhjade alt välja ID-kaardi lugeja, selle ühendanud ja oma poliitilise valiku teinud. Üldiselt on mõistlik valida vähemalt pooltuttavaid, et neid hiljem vajadusel piinlikku olukorda panna. Et parteilist joont tasakaalustaks teatav tervemõistuslikkus, siis valisin endise Eesti Ekspressi toimetaja.
See lugu pole siiski mõeldud Eesti IT-tiigri mälestamiseks. Ajapikku omandavad eemalt imelisena paistvad asjad oma õige proportsiooni – kunagine tiiger on kodustatud ja õigupoolest polnud see tiiger, lähemalt vaadates pigem nirk. Eesti edulood, paar erandit välja arvata, kalduvad meedias ikka omandama suurema mastaabi, kui neil reaalsuses olla saab. Väikeriigi rahvusvaheline mõju ja nähtavus on, nagu termingi mõista annab, väike. Kui tahes suurejoonelist ideed hinnatakse rahvusvahelisel skaalal ikkagi nende taustateadmiste põhjalt, mis selle maa kohta üldiselt teada on. Eesti kohta pole seda just palju.
Mõnes teises seoses võiks pikemalt arutleda, kuidas kunsti ja kultuuri tõeline eksport saab luua Eestile identiteedi, mis ehitusvahtudes või Skype’is kuidagi ei peegeldu. Identiteediga seostatuna omandavad nii tooted kui ideed konteksti, muutuvad elementideks samas äratuntavas loos, tekitavad ootusi ja soove. Skandinaavia disainis on “disain” konkreetne tool; “Skandinaavia” lisab assotsiatsioone külmast tonaalsusest, ratsionaalsest ja samas kenast vormist, mugavusest ja inimesega arvestamisest. See ei ole iseenesest kujunenud, vaid aastakümnetega välja töötatud kuvand.
E-hääletamise lahendus on kahtlemata tähelepanuväärne. Praegu paistab selle puhul omanäoline pigem asjaolu, millega algul keegi ei arvestanud. Üks agar kodanik suutis elektrooniliselt hääletada üle 500 korra. Olulisi valikuid langetada on alati keeruline, sest me peame kindlal ajahetkel valima ühe konkreetsete tagajärgedega teo ja mitte teise. Ent ühe analoogajas fikseeritud lõpliku valimispäeva ja sedeli kasti laskmise hetke asemel on meil nüüd näiliselt elektrooniline lõpmatus, mis, tõsi küll, lõppes teisipäeval kell 8, kuid paistis nädal aega varem tohutu ajaressursina. Ja tõepoolest, kodanik suutis ühe valiku asemel teha neid tervelt 500.
Valiku tegemise ja selle kuvamise kiirus paneb tegelikult edasi mõtlema. Järgmise sammuna pärast revolutsioonilise IT-lahenduse loomist on meil võimalik muuta demokraatliku hääletamise põhimõtteid.
Viimase aasta jooksul on poliitiline maastik hoogsalt teisenenud. Parem- ja vasakskaala on taandunud majanduse või ühiskonna eelistamiseks arutlustes, kus vaieldakse, kas majandus toidab ühiskonda või ühiskond majandust. Paremparteid ärandavad ideid vasakult tiivalt ja vastupidi ning ei ole erakonda, mis poleks natuke roheline, veidi sotsiaaldemokraatlik ja majanduslikult edumeelne. Ühe valiku tegemine ühe platvormi või maailmavaate eest on muutunud mõttetuks, sest poliitilised ideed lähtuvad võimu turustamisest, mitte tingimata ühiskonna vajaduste jõujoontest.
Kui ma ostan midagi allahindlusega, siis argumenteerin seda muuhulgas nii, et odavama ostu korral jääb mul raha üle veel millegi muu jaoks. Sama põhimõte võiks peegelduda ka poliitiliste valikute tegemises. Kui ma põhimõtteliselt leian, et emapalga piir, millest Reformierakond ilmsele ebavõrdsusele vaatamata jäigalt kinni hoiab, minu vaadetega ei sobi, ent majandust nagu ka ei tahaks lasta “neil” tuksi keerata, siis võib häält jagada. 50% Reformierakonnale, 35% sotsiaaldemokraatidele ja 15% rohelistele kui loodusliku korra ja kaose vahekorra elavale kehastusele poliitikas.
Valimisperiood on võrreldav autoliisingu pikkusega. Ükski automüüja ei paku sõidukit ainult ühe lõpliku varustusastmega, või sellist, mille tagumine uks põhimõtteliselt ei avane. Roheliste idee teisendada poliitilist kultuuri valimiste kaudu, sidudes rohelist identiteeti ja vabamõtlejaid, oli kahtlemata hea, aga ei saanud kokkuvõttes valijate mandaati. Üldjoontes paistavad kõik nõustuvat, et inimeste kaasamine otsustamisse on vajalik. Ent üleskutse seda teha kaotab kõlapinna, kui valija leiab enda jaoks sobivad seisukohad, kuid mitte ainusobivat platvormi ja jätab seetõttu valimata. Hääle demokratiseerimine muudaks poliitilises süsteemis märksa enam kui mõne protestipartei esiletõus. Sellisel valimiskorral oleks rohkem puutepunkte investeerimise kui hääletamisega. Hääl kui poliitiline omand peaks olema sama moodi jagatav kui igasugune muu vara, ehkki mitte võõrandatav.
Elektroonilise hääletamise korral jaotuks fragmenteeritud hääl mandaatideks tühise ajaga. Meedial oleks tunduvalt keerulisem spekuleerida küsitlustulemustega. Ja peamine, maailmavaateline spekter saaks esindatud märksa laiemalt, kui meie praegune autoritaarne hääl seda võimaldab. Eestis on traditsioonilist esindusdemokraatiat hakatud tajuma suletuna. Seda ilmselt põhjusel, et parteide konkurents on viinud olukorrani, kus parteid peavad toimima võimalikult efektiivselt. Efektiivne otsustamine sarnaneb äravahetamiseni autoritaarse otsustamisega, vajaduseta arvestada liiga paljude erinevate seisukohtadega.
Tegelikult võib küsida, kas fragmenteeritud hääl ikka muudaks poliitilist kultuuri, sest võimule tuleksid üldjoontes samad inimesed. Ei maksa siiski unustada ka osalemise ja läbipaistvuse efekti, või seda, kuidas tulevased kodanikud valimise tegevust mõistavad. Tuhanded pisikesed pöidlad valisid paar nädalat tagasi “Eesti laulu” võistlusel Getter Jaani, ja paljud mitte ainult ühe korra. Praeguse seisuga sai Jaani teises voorus üle 28 000 ja Edgar Savisaar 23 102 häält. Kuidas neile tulevikus seletada, et valida saab ainult ühe korra ja ühe asja?
