Üleriigilise planeeringu Eesti 2030 esialgsest visioonist jäävad silma järgmised tsitaadid:

“Riigisisene transpordisüsteem on üles ehitatud Tallinna-Tartu-Valga, Tallinn-Pärnu ja Tallinn-Narva suundades toimivale riigisisesele kiirele rongiliiklusele. Raudteejaamadest edasi liikumiseks on loodud ühistranspordi ja hea kvaliteediga kohalike teede ning kergliiklusteede võrgustik. Transpordisüsteemi paneb toimima kaasaegsete sidevahendite baasil tellitavate ühissõidukite, elektriautode vms individuaalse keskkonnasõbraliku transpordi kombineerimine, mis tagab senisest oluliselt kiirema ning keskkonnasäästlikuma logistika hajalinnastunud ruumis.”

Ja: “Ruumiline mitmekesisus ja riigi piirkondlikud eripärad annavad inimesele vabaduse valida
omale ruumis sobiva elu- ja töökoha ning ühiskonda sobituva elustiili.”

Kokkuvõtlikult nähakse ette, et kahekümne aasta pärast elab üsna suur hulk inimesi metsas, levinud on kodutöö ja kui neil isu linnas käia tuleb, siis saavad omale elektriauto järele kutsuda.

Elu läheb kitsamaks, elu läheb vaesemaks

Ennustuste tegemine on alati mitme otsaga asi: selliseid dokumente, nagu kõnealune üleriigiline planeering, on elu sättimiseks vaja. Teisalt on majandusliku käekäigu ennustamine problemaatiline, kuna sõltub liialt määrateldamatust inimhingede dünaamikast. Kõnealusel dokumendil on majandusega otsene seos, kuna see katab enam vähem kõiki riigi olemist puudutavaid valdkondi. Alustades infrastruktuurivõrkudest ja lõpetades elumajade ehitamisega.

Eesti on tulevikuski suure tõenäosusega “väike ja avatud majanudsega riik” mille tõttu tuleb arvestada maailmas toimuvaga. “Suur pilt”pole aga paraku sugugi rõõmustav. Maailma ähvardab tooraine-, toiduainete- ja veekriis, mille otsa võib kirjutada keskkonnamuutustest tingitud inimestele sobivate elupaikade vähenemise.

Ühendkuningriigi pank Standard Chartered avaldas hiljuti uuringu, milles kirjeldab tänast maailmamajanduse olukorda kui järjekorras kolmandat supertsüklit. Maailmamajandus kasvab aastani 2030 keskmiselt 6 - 9 protsendiste hüpetega ja seda peamiselt Aasia kasvavate majanduste arvelt. Maailm peab lähema kahekümne aasta jooksul alla neelama kaks miljardit uut keskklassi liiget, kes enamjaolt kolivad elama linnadesse.

Kehtiva majandusmudeli võib lühidalt kokku võtta sõnadega: kasv on hea, langus või paigalseis paha. Arenenud lääneriikide poliitiline stabiilsuski sõltub pidevast majanduskasvust, mille puudumine toob inimesed tänavale ja viib valitsused võimult. Samas püsivat majanduskasvu vajavat majandusmudelit ajaloolises plaanis hinnates on pilt hulga ambivalentsem.

Toronto York’i Ülikooli professor, “looduslik”majandusteadlane ja üks tuntuimaid püsiva oleku majandusmudeli (ing.k steady state economy) eestkõnelejiad Peter Victor leiab järgmist: “Inimkonda on 125 000 põlve, aga ainult viimased kaheksa on elanud tormilise majanduskasvu tingimustes. Mis on normaalne? Me elame ebanormaalsel ajal ja keskkonnale seatud koorem ei ole enam talutav”

Maailm sõltub kas kivistunud või vedelast päikeseenergiast, mille varud hirmuäratava kiirusega vähenevad. Meile võib jääda küll mulje, et tehnoloogia areneb tormiliselt, kuid paraku pole täna veel mõistlikku alternatiivi, millega saaks asendada sajandivanuse soojuselektrijaamade ja sisepõlemismootorite tehnoloogia.

Elektrit toodetakse tänagi maailmas 80 protsendil juhtudest Sir Charles Parsons’i poolt 1884. aastal leiutatud auruturbiini abil ja enamikul juhtudel käitavad neid fossiilsed kütused. 2010. aastal on USA sõltumatu Energy Information Agency andmetel selleks 27 protsendil juhtudest kivisüsi. Kivisütt jagub maailmas veel 56 aastaks, ja söetippu - hetke kui söetootmine saavutab maksimumi ja pöördub püsivasse langusesse - prognoositakse aastateks 2025 - 2030.

Transpordi arengut iseloomustab VolksWageni Põrnika näide: 1938. aastal oli rahvaauto kütusekulu seitse liitrit sajale kilomeetrile, uusimate põrnikate, mis on küll neli kuni kümme korda võimsamad, puhul on see langenud 5,5 l/100km. Automootorid on küll muutunud märgatavalt efektiivsemaks, kuid autostumise tõttu on keskkonnakoorem sellest hoolimata kasvanud.

Naftamajanduse optimistlikemate prognooside järele saabub naftatipp ligikaudu kümne aasta pärast (2020), Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel (IEA) saavutas naftatootmine oma tipu juba 2006. aastal. Üks, mis on kindel, naftatipu järgsel ajal võib naftatünni hind ajutiselt küll kõikuda, kuid vähenevate varude ja suureneva nõudluse tingimustes see lõppeks ainult kasvab. Maagaasi jagub hinnanguliselt veel sajaks aastaks, kuid naftavarude hääbumine seab surve alla sellegi maavara hinnad ja tarbimise.

Tulles tagasi Standard Chartered uuringu ja kahe miljardi uue keskklassi liikme juurde, siis mis saab tavalisematestki maavaradest kui kõik need miljardid tahavad endale televiisorit, külmkappi, autot ja muid läänemaailma jaoks nii tavalisi mugavusi? Peter Victori sõnul ületas inimkond Maa suutlikuse juba 1983. aastal, peale mida elatakse tulevaste põlvede heaolu arvel.

Oluline moment maailma arengute suuna hindamisel on arvestada tõsiasjagagi, et kapitali vaba liikumise tingimustes voolab see suurema kasumlikkuse suunas, mis omakorda tingib olukorra kus üha suuremad rahahunnikud kuhjuvad üha väiksema hulga inimeste manu. Seoses väljasttellimisega on traditsiooniline Lääne keskklass hääbumas ja terved Lääne suurlinnad getostuvad. Rikkamad ettevõtted ja eraisikud samal ajal makse sisuliselt ei maksa ning kasumeid võetakse välja võimalikult väikese või olematu tulumaksuga riikides. Paljud hiidkorporatsioonide omanikud teenivad aastas ühe dollari ja “topeltiirlase”ning “hollandi võileiva”sarnased maksuvältimispraktikad on suurettevõtete igaaastased võtted. Majandus tervikuna kasvab, aga üha suurem hulk inimesi on üha vaesemad.

Eesti 2030: autosõit võrdub majandusliku enesetapuga?

Meie õnneks on Eesti suhteliselt heas seisus: me ei sõltu elulisel määral energiaimpordist, me suudame tahtmise korral ennast ära toita ja meil on ruumi elamiseks. Küll aga tuleks arvestada eelpool välja toodud 2020. - 2030 aastatesse paigutatud suure maailma prognoosidega. Avatud majanduse tingimustes maksab üks energiaühik, eriti vedelkütuse näol, suhteliselt ühte moodi igal pool maailmas, mille hind tõuseb plahvatuslikult kasvava nõudluse tõttu eksponentsiaalselt. Ehk iga kulutatud kilovatt ja mahasõidetud kilomeeter annab ennast rahakotis tulevikus kordi rängemalt tunda.

Me võime küll loota energia- ja transpordisektori teaduslik-tehnlisele revolutsioonile, kui täna samme seades me peame arvestama tänaste võimalustega. Elektriauto kui selline on hetkel väheefektiivne ja olemasoleva akutehnoloogia varal on saavutatud tavaelktriautode sõidupiir ühe laadimisega sada kuuskümmend kilomeetrit. Tesla sarnastel ja kordi kallimatel superautodel on see ümber 400 kilomeetri. Kütuseelementide tehnoloogia, nagu akudegi oma, sõltub paraku suhteliselt haruldastest materjalidest, mille järele on nõudlus plahvatuslikult kasvanud, rääkimata koormast, mida näiteks muldmetallide tootmine seab keskkonnale.

Emotsionaalses plaanis on hea arutelda küla- ja väikeasulate elu edendamise üle kuid ausam on vaadata reaalseid arenguid. Maailm on pöördumatult linnastumise teel ja Eestis on üle üheksakümne protsendi ettevõtetest-töökohtadest linnades ning pole mingit põhjust arvata, et nimetatud arengud kuidagigi maapiirkondade kasuks pöörduks. Seega oleks mõistlik rääkida võimalikult kompaktsest asustusest, kus töökoht, kool ja muud vajalikud asutused on inimestel piltlikult öeldes käe-jala juures (või pedaali ulatuses). Kahekümne aasta perspektiivis võrdub hajalinnastumine, ehk tänane kümnete, hullemal juhul sadade kilomeetrite isikliku autoga päevas mahasõitmine keskmise pere jaoks suure tõenäosusega majandusliku enesetapuga.

Nimetatud kaks miljardit uue keskklassi liiget seavad Maale paraku ka koorma, kus ressursinappuse tõttu tuleb õppida hakkama saama tunduvalt vähesemaga, kui keskmine eestlane täna on harjunud. Hullem võib meie riigist küll mööda minna, kuid selleks on vaja teha õigeid valikuid. Hajaasustusele panustamine seda kindlasti ei ole ja tuleb enda vastu aus olles leppida suure hulga piirkondade ääremaastumise paratamatusega.