Või siis olen lihtsalt Hollywoodi ajupesu ohver, kes otsustas vahele jätta viisteist aastat abielu, mis keskea saabudes karile jookseb, ning sõita otsejoones Itaaliasse uut keelt ja iseennast õppima.

Ma olen eestlane, aga ma ei ela Eestis. Ma olen Bologna ülikooli tudeng, aga ma ei õpi Itaalias. Ma olen vahetusüliõpilane Hispaanias, minu loengud toimuvad kastiilia ja inglise keeles, rääkimata sellest, et ligikaudu 2,5 miljonit kohalikku minu ümber peavad ennast eelkõige baskiks ja alles seejärel hispaanlaseks.

Parasjagu oli kahe loengu vaheline paus. Olime just arutanud Hiinas kehtivat ühelapsepoliitikat ning selle tagajärgi, kui asusin talente koju kutsuvat kodulehte avastama. Mu kõrvale istus üks poiss Kanadast, kes minu tegevuse vastu huvi tundis. Seletasin talle lühidalt kampaania mõtet, näitasin meie presidendi video-sõnavõttu ja tegin nalja, et näe, kutsub mind koju. Kanadalane oli hämmingus, et mitte öelda skeptiline. Üritasin talle seletada asja huumori kaudu ja ütlesin, et rahvaarvu mõttes on eestlased ja hiinlased mitteametlikult vastandid; meid, eestlasi, on nii vähe, et kui keegi välismaale läheb, siis ei jää mitte ainult perekond teda taga igatsema, vaid kogu riik. Ja selle pärast pidimegi leiutama Skype’i.

Edukaks peetakse reklaami, mis äratab tarbijas tundeid ning jääb mõtetesse püsima. Sellest mõttes sai Eesti riik mind täielikult konksu otsa. Võttis südame seest soojaks teadmine, et olen osa ühest väikesest rahvast, kes räägib oma salakeelt ja kellele on minu olemasolu oluline. See omakorda pani mind mõtlema meie rahvusliku identiteedi ja selle tuleviku üle üldisemalt.

Eesti ei pea ennast minule reklaamima – olen niigi tema püsiklient. Eesti ei pea mind tagasi kutsuma, sest ma ei ole teda maha jätnud. Aga ometi on mul hea meel, et ta seda teeb. Võib-olla on selle taga üks kummaline paralleel, mille tõmban Eesti riigi ja naksitrall Muhvi vahel, kes iseendale kirju saatis. Jah, Muhv ei pidanud seda tegema, aga tema idee siirus, soov iseennast teadlikult rõõmustada, tegi temast minu lemmiknaksitralli. Samuti ei pea Eesti riik end mulle reklaamima, aga et ta seda teeb, on siiski sümpaatne ning “Talendid koju” pani mind positiivselt üllatuma Eesti riigi üle.

Kuid hoolimata kõigest annan ma endale aru, et mina ei ole see, keda tegelikult soovitakse püüda. Vähemalt hetkel mitte. Praegu ei ole mul Eestile midagi pakkuda, isegi tulumaksu mitte. Aga mul on hea meel tunde üle, et mul on ülejäänud maailmale pakkuda midagi Eestist. Olgu selleks siis Kalevi kommid või välismaalastele keelemurdmist valmistav fraas “jüriöö ülestõus”.