Marianne Mikko : Euroopa mustermees on tegelikult poisike
Meie saavutused on lihtsalt suurepärased. Oleme liikmed kõikides auväärsetes organisatsioonides: ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa Liit, NATO, OSCE, OECD etc etc. Nüüd siis 8 kuud ka eurotsooni täisväärtuslik liige. Nagu teada- Läti ja Leedu juba sellesse prestiizhesse klubisse pole pääsenud ega lähiajal pääse ka!
Saksa ajakirjandus ei suutnud ülivõrretega Eesti puhul kokku hoida. Euroopa suurima levikuga meedia kasutas Wunderkind’i terminit “viiel erineval moel maapähklitega kaetud” nagu iseseisvusaja algul üks reklaam kilkas. Ega Briti meediagi kiitusega kitsi olnud. Sellised oleme me eemalt jälgides.
Elades siin ja praegu sellel tuulisel maakamaral on pilt vähe teistsugune. See pilt pole sedavõrd statistikast lähtuv, kuivõrd on meie igapäevaelu nägu. Meie ise moodustamegi selle näo. Milline see portree siis on? Lihtne: sinised silmad, heledad juuksed, suu risti nina all. Kas see nägu naeratab? Eestlane reeglina ei naerata.
Nüüd aga põhiküsimus: kas see nägu kuulub mehele või naisele? Ei ühele ega teisele. See on Esta-astub-ellu nägu, aga Esta pole mitte neiu, vaid poisike. Sellel Eevee nime kandva poisikese häda on selles, et pioneerilaagri-ealise pea ei tea, mida käed ja jalad teevad.
Võtame värske pantvangi-saaga. Ma jätan kõrvale seitsme mehe rängad üleelamised ja riigi pingutused mehi vabastada, vaid vaatan neid jalgrattureid kui mosaiigipildi üht kildu. Meie mosaiik koosneb sellistest kildudest nagu Lennukiga ümber maailma, jeepidega maailma vallutamas, uhhuuduuritamas, tätveredega purjetamas. Ehk teisisõnu Jules Verne elunormiks.
Oma olemuselt jutustab see pilt ettevõtlike meeste põgenemisest ebahuvitavast igapäevaelust. Vähe sellest! Parema puuudmisel teeb meedia põgenejatega toredat koostööd: eraldab kehva montaazhi ja niru pildiga taiestele hulgaliselt eetriaega. Tahes tahtmata on vaataja sunnitud mehepoegade elu-olule kaasa elama. Ikkagi “meie mees” kus iganes maailma sadamas või katusel!
Need, kes püüdsid järele aimata Suurt Seiklust, kukkusid pantvangi. Ma olen otsekohene- “tänu” aastatepikku tirazheeritud reisisaadete pildile, pidi see juhtuma varem või hiljem. Epigoonidest ekipaazhe on ringi seigelnud/seiklemas kui mitte sadade, siis kümnete kaupa kindlasti. Telekanalite juhtkondadel tasuks selle aspekti üle tõsiselt järele mõtelda.
Mitte kõik meie ühiskonnas pole selles arengujärgus nagu 20aastane poisike Eevee, kes tahab kõiki lapsepõlves loetud seiklusjutte järele proovida. 54% selles ühiskonnas pole üldse mehed. On hoopis vastutustundlikud naised. Seega üle poolte on teist sugu, kes ebamugavust tundes peavad peavooluga kaasa ujuma. Vaata et kuulekalt kaasagi plaksutama.
Seega on ka teistsuguseid arvamusi. Need teistmoodi mõtlevad naised ja mehed küsivad julgelt, millal meie infantiilne meedia hakkab tähelepanu pöörama nö ebahuvitava igapäevaelu tahkudele. Ehk teisisõnu kajastama nendesamade reisima põgenevate poisikeste kojujäänud naiste mõtteid ja tundeid. Tegelema teemadega, mille üle inimesed valutavad südant.
Hakatuseks võiks võtta inimestevahelised suhted. Näiteks võiks meediajuhid hakata välja andma ka meestele ajakirju, kus jagatakse näpunäiteid selle kohta, mida teha, et naisele meeldida. Mida teha, kui naisel on halb tuju, kui naine on väsinud. Eesti meestele on sedalaadi abi hädasti vaja.
Lennukiga minema purjetamine jutustab paraku keskeakriisi sattunud mehe poisikeselikust käitumisest. Nii nagu Euroopa võtab Eestit täiskasvanud riigina, nii igatseb Eesti naine suhelda küpse ühiskonna väärika mehega.
Lugu ilmus algselt Marianne Mikko blogis
