Marko Mägi: Ettevaatust. Maskeeritud mühakad!
Siiski on seal mõne maja juures tugevate raudvarbadega väravad ja ühe külge ekstreemne naistegevuskunstnik oma jalgratta aheldaski. Tundus normaalne või vähemalt optimaalne lahendus. Rüüpasime vaarikaveini rõõmsalt edasi.
Siis käis aga õudne kolakas ja keegi ütles, et mingid tüübid olid ekstreemse naistegevuskunstniku jalgratta jalaga pikali löönud. Läksime improviseeritud parkimisplatsile, et jalgratas püsti seada ja et võib-olla saame pätid ka kätte. Upitasime jalgratta normaalsesse asendisse, esmapilgul tänava inimvoolus kedagi kahtlast silma ei hakanud. Kuid siis pöördusid kaks tüüpi ise meie poole. “T*ra, mõtlete ka, kuidas te oma ratast pargite,” tegelased sõna otseses mõttes mölisesid. Siinkohal on huvitav, et need tüübid ei tundunud esmapilgul sugugi mitte tüüpilised pätinäod – habemed olid neil aetud, juuksed kammitud, puhtad suveriided sirgeks triigitud. Pigem nagu kaks ärimeest puhkehetkel. Olid nad geid või sõbrad või vennad või töökaaslased – seda on põgusa vaatluse põhjal raske täpsemalt määratleda. Kõnepruuk oli igal juhul räige ja jõmmilik. Soliidne ja isegi lakutud välimus oli neil otsekui räpase sisemuse maskeeringuks. Paradoksaalsel kombel tundusid nad ka veel kained olevat – tegutsesid tahtlikult hägustamata mõistuse raames.
Nagu me kõik, sattus ka ekstreemne naistegevuskunstnik sellisest pöördumisest mõningasse hämmingusse: “Oot-oot, kuidas te võõraste inimestega õige räägite?” Jõmmid mölisesid midagi edasi, et kui keegi sõidab autoga hoovist välja ja avab puldiga värava ja kui jalgratas on värava küljes, siis värav läheb katki ja… Ahhaa – tuli välja, et nad on sellesama, väravaga maja elanikud. Kes oleks võinud arvata, et üldiselt auväärses ja isegi peenes elukeskkonnas sellised mühakad pesitsevad. Täpsemalt – mühakas võib olla lihtsalt tahumatu ja nurgeline persoon, aga kui ta on seejuures veel ülbe ja pahatahtlik, on see nagu sitapea ja mühaka sümbioos. “T*ra, me oleks võinud teie luku läbi ka lõigata, raisk,” avaldasid sitapeadest mühakad oma pöördumise kokkuvõtteks. Võib-olla oli tegemist tõusikutega? Viisaka jutu oleksime huviga ära kuulanud, kuid antud möla tekitas üksnes tülgastust.
“Intelligentne inimene peaks ikka oskama endale elukohta valida,” arutles ekstreemne naistegevuskunstnik. “Igal paigal on omad eelised ja puudused. Ma elan Kalamajas ja näen seal iga päev hulkade kaupa ebakaineid asotsiaalseid inimesi avalikes kohtades tuiamas. Kas ma peaks neile pidevalt politsei kutsuma? Sel poleks ju mõtet. Kuna ma hindan kesklinna lähedust, siis kohanen olukorraga. Kui elaksin Nõmmel, siis mul asotsiaalide probleemi poleks. Aga kesklinn oleks kaugemal. Ma eelistan Kalamaja.” Hea arutlus mu meelest, aga mis maskeeritud mühakatel sellest.
