Marko Mägi: On rabas käidud rokkimas

Võib öelda, et Rabarock sai läbi poolteist nädalat tagasi. Samas võib aga öelda, et Rabarock sai läbi kuus aastat tagasi – esimene festival toimus Järvakandis aastal 2005. Oleneb, millisest aastast me parasjagu räägime. Samas võib jällegi öelda, et Rabarock kestab edasi – lootusega, et järgmisel või ülejärgmisel aastal tehakse jälle. Suhteline.

Suuremat sorti järjepidevad üritused kipuvad sulama ühtseks suurejooneliseks tervikuks, nii et konkreetne ajahetk polegi siin vast kõige tähtsam. Kuid ehk võiks siiski meenutada ja üritada välja tuua mõningaid erisusi aastate lõikes.

Esimesel aastal ööbisime neljakesi kaheinimesetelgis. Öö läbi sadas paduvihma ja telgi sisemus meenutas peatselt spaad. Kuid ei see nukraks teind me rõemsat meelt.

Enne ärasõitu otsustasime märja telgi laagriplatsile maha jätta, et ehk kellelgi võib tulevikus vaja minna. Istusime kõik stardivalmilt autos, kui raamatupidaja Ain otsustas igaks juhuks minna kontrollima, et ega telki juhuslikult mingeid vajalikke asju maha ei jäänud. Tagasi tulles ta teatas, et midagi muud erilist polnud, ainult kellegi pass oli telgis hulpinud. Nojah, see oli minu pass. Ma tavaliselt ei kanna passi kaasas, aga seekord olin ta mingitel segastel asjaoludel ühes võtnud. Kaotan ära või ei kaota, mis see minu asi on.

Siis mingil aastal ei viitsinud ma üldse mingi telgiga jändama hakata. Paduvihma ei sadanud aga ainult öösel, vaid juba päeval, kui bändid mängisid. Olin üleni läbimärg. Kuid ei see nukraks teind mu rõemsat meelt. Luuletaja Hasso soovitas mulle kas keep hankida, kuskile varju alla minna või midagi sooja juua. Vastasin, et eelistan ennast mõne sümpaatse inimese vastu kuivaks nühkida. “Nojah, siis peab see inimene sind tõsiselt armastama,” arutles luuletaja Hasso. Tema arutluses võib tõetera sees olla.

Ühel aastal saabusime jällegi sellises õhtuhämaruses, et ei saanud ise ka päris täpselt aru, kuhu me hakkame telki püstitama. Silm ei seletanud. Pärast selgus, et olime platsi võtnud kraavipervele, kust äärepealt oleksime kolmekesi kaheinimesetelgis alla veerenud ja vette sulpsatanud. Kuid ei see nukraks teind me rõemsat meelt. Oma viga, et telgi kraavipervele püstitasime. Rabas peabki vett olema.

Kui suutsin anda lugejale edasi põgusa pildi Järvakandi meeleolude erisustest aastate lõikes, on hästi. Kui ei suutnud, ei tee see samuti nukraks mu rõemsat meelt. Ühel Rabarockil alustas onu Bella oma kontserti: “Taas algab kõik, algab uuesti.” Ma loodan väga, et algab.