Marko Mägi : Pariislased ja mütomaania

Eesti dokumentalistika vallast osutus mu jaoks viimase aja kütkestavaimaks elamuseks Ene Rämmeldi ja Liina Keevalliku autorifilm „Viiralti unenägu“, milles nad käsitlesid Pariisi, sealseid eestlaseid ja laiemalt pariislaste hulgas levinud elustiilinähtust mütomaaniat.

Umbes tunniajane film oli tehtud nulleelarvega, entusiasmi najal. Kuigi tegelaste juttu varjutas tänavamüra kohati pisut häirivalt, jõudis tegijate taotlus ja mõte mulle tervikuna kenasti kohale. „Viiralti unenägu“ on vändatud veetlevalt mängleva kergusega, mis samas ei välista linateose sisukust ja tõsiseltvõetavust. Taieste puhul mitte liig sageli esinev kombinatsioon.

Kas eestlased kolivad Pariisi selleks, et kuulsaks saada? „Viiralti unenäost“ selgub, et vähemasti enamjaolt mitte. Läbi minnakse lööma pigem Londonisse või New Yorki. Ka Viiralt ise olla Pariisis omal ajal suhelnud küllalt kitsapiirilise sõpruskonnaga ja jutud tema laiema kuulsuse kohta olevat liialdatud.

Küsimuse isikliku kuulsusejanu suhtes esitasid filmitegijaist daamid ka vanema põlvkonna teatrikriitikule ja multitalendile Vahur Linnustele. „Loomulikult!“ vastas ta, jätkates pärast minipausi: „Loomulikult mitte.“ Ka keskealine ooperidirigent Vello Pähn eelistab enda sõnul lihtsalt tasapisi oma tööd teha. Samas pakuti ooperimaja ukse taga „Madame Butterfly“ pileteid 130 euro eest. Noorema põlvkonna kunstnik Kaia Kiik on rahul sellega, et saab kamba peale kasutatavas ateljees oma maale pesupulbriga katta ja keegi sellest lenduva tolmu vastu väga ei protesteeri. Igaüks ajab oma asja ja tundub, et sisemise naudinguga. Mis näib mis tahes kuulsusest kordi olulisem.

Aga mis on mütomaania? Kui pariislane laseb endale trükkida visiitkaardi, kus seisab tiitlina arhitekt, siis ei hakka talt tänavakohvikus keegi pärima, et kas sa üheainsagi maja valmis oled projekteerinud. Või kui esitled ennast näitlejana, ei küsi keegi, millal sa viimati laval või filmis mängisid. Vahet pole, lihtsalt ei huvita.

„Viiralti unenäost“ jäi mulje, et Pariisis ei viljeleta mütomaaniat olematu kuulsusega kelkimiseks, vaid pigem enesekuvandi konkretiseerimiseks. Pakuti, et tagasihoidlik dirigendist superstaar Vello Pähn võiks vabalt lasta endale valmistada visiitkaardi ametinimetusega taksojuht. Häda poleks midagi. Peaasi, et oleksid vestluskaaslasena tore ja huvitav. Ole, kes tahad ja ole seda mõnuga.