Edasise jutu käigus selgus, et üks meie ühine sõbranna oli taas üle mõne aasta väliseestlaseks hakanud, see tähendab, Rootsi tööle läinud. Ma imestasin, et miks peab just Rootsi minema, mis seal siis nii väga teistmoodi on. Et Rootsi tundub pigem just nagu Eesti teine ots, ainult et kaugevõitu siit Tallinnast ja Kalamajast. Et kliima ja kultuur on Rootsis ju Eesti omadega suhteliselt sarnased. Tuutu ja Urmo selgitasid mulle kannatlikult, et siiski see vahe on, et Rootsis saab sama töö eest mitu korda rohkem raha kui Eestis. Nojah, see masu ajal tõepoolest oluline faktor oleks mul äärepealt päris meelest läinud. Aga tõsi ta on – selle koha pealt ei maksa silma kinni pigistada ega endale illusioone luua.

Kuskil poole öö pealt, kui lõkketuli juba tasapisi hääbuma hakkas, otsustasime külastada öölokaali Levist Väljas, mis on Kalamajast ju põhimõtteliselt kiviviske kaugusel. Levist Väljas trehvasin sõber Liivistet, kes oli just tulnud Rock Cafést ansambli Pedigree esitluskontserdilt. Liiviste rääkis, et imelik küll, ta oli neljapäeval napsu võtnud, aga pohmakas saabus alles laupäeval, pisut enne kontserdile minekut. Pedigree teeb sihukest võimsat ja rasket rock-muusikat – tundsin muret, et kuidas pohmelliga ka kuulata oli, et kas tervist päris läbi ei raputanud. Liiviste selgitas, et pohmelliprobleemi sai ta kenasti lahendatud paari lahja pilsner-tüüpi õllega ja et kontserdielamus oli igati kiiduväärt.

Arutlesime Liivistega, et aga mida peaksid tegema need, kellele raske rock just väga ei istu, aga kel samuti on tarvidus pohmakat ravida. Jõudsime järeldusele, et nemad võiksid istuda kodus, juua pilsnerit ja kuulata Youtube’ist oma isiklikke lemmiklaule. Vabal valikul, mis parajasti juhtuvad meeldima. Sest kontserdipiletiraha on võimalik Pedigreele ju ka interneti teel üle kanda, nõnda et ei pea kodust väljumagi. Nii saabki masu ajal tabatud kaks kärbest ühe hoobiga – pohmell ravitud ja kultuur toetatud.