Huvitav ja paradoksaalnegi on olukorra juures aga see, et Pohmelniku küla pohmellijook on samas täpselt seotud euro kursiga. Pool liitrit pohmellijooki maksab 0,5 eurot, liitri saab kätte ühe euroga, poolteise liitri eest tuleb välja käia 1,5 eurot. Nii et hinna ja kvantiteedi suhtes valitseb Pohmelnikus Euroopa kultuuritraditsioonidele omane tasakaal. Kvaliteet on juba maitse küsimus.

Pohmelniku üks vaatamisväärsusi on tuulik keset küla. Aga seda ei käivita väljaspool puhuv tuul nagu üldiselt tavaks, vaid vastupidi. Tuuliku sisemine masinavärk segab eri koostisosadest kokku ülikanged pohmelliaurud, mis panevad tööle tuuliku tiivad, et need omakorda levitaks aure üle kogu küla — ja soodsa ilmaga kaugemalegi. Seetõttu saavad Pohmelniku elanikud olla ilma pohmellijoogitagi pidevas pohmellis, kuna see tuleb tasuta kätte. Nii hoolitseb kohalik külanõukogu omakandi inimeste eest. Eesti kohalikel omavalitsustel oleks nii mõndagi õppida.

Teine Pohmelniku turismimagnet on kahtlemata peatänav, õigem oleks vast siiski öelda, et külavahetee. Selle rajas aastate eest vanamees nimega Pohmelkin — ainult talle endale teadaoleva süsteemi, sisemise tunnetuse ja loogika järgi tuuliku juurest tiira-taara tulles rada sisse tallates. Tee on sedavõrd kurviline, et jalakäijadki enamjaolt kurvidest välja kõnnivad. Tallinna-Tartu maantee on Pohmelniku külatanuma kõrval lapsemäng — Eesti maanteeametil oleks kindlasti võimalik õppust võtta.

Kindlasti ei saa jätta mainimata, et seesama Pohmelkini-taat on ühtlasi kultusraamatuks muutunud teose “Sada aastat pohmellindust” autor. Raamat esindab maagilist realismi ja seda võib kasutada ka metafüüsikaõpikuna algajatele. On kasulik teada, et koos mainitud raamatuga on võimalik üle riigipiiri tuua ka kangemat sorti pohmelli — tollitöötajad leebuvad, kuna siis on asjal juba kultuurivahetuse jumet.