Marko Mägi : Vaikne protest karjuva ülekohtu vastu
Mehel olevat olnud see kaka mingi anumaga, kas siis kilekoti või purgiga, spetsiaalselt kaasa võetud – seega ei saanud juhtum olla juhuslik. Uudist lugedes jäi mulje, et mees oli kõik korralikult ette valmistanud ja põhjalikult läbi mõelnud. Aktsiooni juurde käis loosung “Protestiks karjuva ülekohtu vastu”.
Õhtuleht kirjutas: “Telemehed jätkasid professionaalselt. Pilt suunati teisele kaamerale ja vaataja ei märganud ilmselt midagi.” Vaatasin “Ringvaate” kordussaate üle ja ega seal tõesti midagi erilist märgata olnud. Kuid keskealine mees tahtis oma kaka-aktsiooni kaudu ju midagi ütelda ühiskonnale, edastada enda sõnumit ümbritseva tegelikkuse või oma sisekosmose kohta.
Mulle isiklikult tundub seetõttu, et teletöötajad ei käitunud sugugi professionaalselt. Otse vastupidi – elimineerides võimaliku sõnumi juba eos. Mind oleks küll huvitanud selle mehe eriskummalise teo tagamaad. Õhtulehest oli väga põgusalt lugeda, et millegipärast ei meeldivat kõnealusele mehele raamatupoodides müüdava kirjanduse kvaliteet. Aga põhjused, põhjused? Just siit oleks võinud areneda meeliköitev sügavam kultuuridiskussioon.
Polnud juttu, et keegi kaaskodanikest oleks kakaga pihta saanud. Seega püüdis mees enda sõnumit edastada võimalikult viisakalt ja pieteeditundeliselt. Mille tõttu poleks ka saatejuhtidel olnud põhjust karta otsest isiklikku rünnakut.
Kahju, et ilmselgelt põhjaliku ettevalmistusega potentsiaalsele stuudiokülalisele televisioonieetris sõna ei antud. Kui palju pealiskaudset pläma üritab meedia tänapäeval oma publikule vahendada, kui aga tuntakse ohtu, et kellelgi võib olla öelda midagi tõsist, suunatakse pilt teisele kaamerale. Lihtsalt ei vaevuta süvenema.
Mehe protest, mis oli suunatud just karjuva ülekohtu vastu, sunniti paradoksaalsel kombel hoopis vaikseks, laiema üldsuse jaoks lausa hääletuks.
