Andres Putting/DELFI

Täna päeval helistas mulle telekanal PBK ning palus kommentaari Moskva linnapea Juri Lužkovi tagandamisest. Üks küsimus puudutas ka seda, kas Lužkovi lahkumine mõjutab Tallinna ja Moskva suhteid. Mis sellisele küsimusele ikka vastata, suhteid ei rajata linnade ega riikide vahel ju isiklikele tutvustele. Ja kui see nii oleks, siis ei kesta need kaua.

Aga kui veidi tõsisemalt, siis Moskva staažika linnapea vallandamine "usalduse kaotuse" tõttu on selge märk vastuoludest Lužkovi ning Venemaa võimutipu vahel. Lužkov uskus ilmselt lõpuni, et suudab oma mõjujõuga naha päästa, kuid ta eksis. Mis tegelikult selleni viis, teavad ilmselt vähesed. Kuid kuna tegemist on ühe viimase värvikama liidriga Venemaa regiooni eesotsas, kes on sunnitud lahkuma ning et see puudutab palju enam kui üksnes Moskva tulevikku, siis lubage mõned arvamused.

Esiteks tuleb silmas pidada, et Lužkov on sellel aastal juba neljas väga nimekas regiooni liider, kelle Kreml on erru saatnud. Kuna teatavasti pärast Beslani koolitragöödiat 2004. aastal kaotati regiooni liidrite valimised rahva poolt, siis kogu võimutäius kuulub personaliotsuste tegemisel presidendile. Seega ei olnud Lužkov juba mõnda aega poliitik, vaid mõjukas tippametnik.

Niisiis, teatavasti on sellel aastal kaotanud oma magusa ja pikaaegse ametikoha Tatarstani president Mintimer Šaimijev, Baškortostani president Murtaza Rahimov ja Kalmõkkia president Kirsan Iljumžinov. Kõik nad olid oma kohtadel, nagu Lužkov, 1990ndate aastate algusest.

Ma ei julgeks arvata, et see on üks ahel, kuid samas on selge, et Kreml on otsustavalt võtnud käsile kaadripuhastuse regioonide liidrite seas. Seejuures ma ei ole nõus nendega, kes näevad siin vastuolu peaminister Putini ja president Medvedevi vahel. Tandem töötab koos ning ka see otsus oli vähemalt minu allikate kinnitusel omavahel kooskõlastatud.

Miks seda siiski tehti ja pealegi nii jõuliselt? Moskva puhul on mängus korraga mitu olulist tegurit. Esiteks on täielik kontroll Moskva ja mitme teise tundlikuma regiooni üle eluliselt tähtis Putinile ja Medvedevile, et vältida üllatusi 2012. aasta presidendivalimistel ehk võimupasjansi ümbermängimisel.

Moskva on mõistetavalt Venemaa rikkaim regioon, kuhu on koondunud neli viiendikku riigi rahavoogudest. Ka on Moskva läbi Lužkovi naise ehitusfirma seotud Sotši olümpiarajatiste ehitusega, mis on oma graafikutest kriitiliselt maha jäänud.

Lisaks tuleb silmas pidada, et Moskvas tegutsev organiseeritud kuritegevus kontrollib miljardeid varidollareid, mis on siiani olnud Kremli vaateväljast eemal. Kas see toob endaga kaasa suurema arveteõiendamise allilmas, näitab aeg.

On üpris ilmne, et Lužkovi lahkumine võib endaga kaasa tuua tõsise varade ümberjagamise Moskvas. Kas uueks linnapeaks saab Putini lähikonnast Sergei Sobjanin või keegi teine, ei oma otsest tähtsust. Oluline on see, et Peterburi klann on lõpuks jõudnud pealinna kontrolli tippu ning täitmas sellega oma ammust unistust.

Kuid loo alguse juurde tagasi. Siiani on Moskva linnavalitsus olnud üks nendest administratiivüksustest, mille kaudu on Venemaa püüdnud mõjutada suhteid naabrite, sealhulgas Balti riikidega. Lužkov ise on kogunud tuntust paljude šovinistlike avaldustega, kusjuures alles hiljuti Riias käies rääkis ta vene keele kui riigikeele möödapääsmatusest Lätile. Samas oleks väga ennatlik arvata, et Lužkovi lahkumine muudaks põhimõtteliselt Moskva administratsiooni hoiakuid näiteks Eesti või Läti suhtes. Aga elame-näeme.

Kirjutis pärineb Marko Mihkelsoni blogist ja on avaldatud Ekspressi veebis tema nõusolekul.