Mart Kalvet (Piret Räni)

Samuti kuulub meile masendav liidripositsioon narkosurmade suhtarvu osas. Laiemas plaanis ütleb tänavune aruanne peaaegu otse välja selle, mida narkopoliitikavaatlejate enamik on teadnud juba aastakümneid: keelustamis- ja karistamispõhine sõda uimastitega õõnestab demokraatiat, vaesestab kogukondi ja raiskab ressursse, toetades samas korruptsiooni ja edendades organiseeritud kuritegevust.

Kõnealuse raporti sissejuhatuski annab aimu kehtiva süsteemi ebakohtadest, mööndes, et illegaalse turu parameetrite analüüsimine on parimal juhul mõistatamismäng mitme tundmatuga. Uimastite valdavus on ilmselt suurem, kui andmed näitavad. Kuid tõestada seda pole võimalik.

Aruanne ongi ilmekaks illustratsiooniks 50 aastat tagasi ÜRO narkootiliste ainete ühtse konventsiooniga kehtestatud traagilisele nõiaringile – uimastite keelustamise tingimustes pole võimalik koguda usaldusväärseid andmeid nende tootmise ega pruukimise kohta ning heade andmete puudumisel poleks nagu alust keelustamispõhise uimastipoliitika muutmiseks. Lihtne on näha, miks selline olukord meeldib uimastiseaduste range jõustamise pooldajatele, uimastiäritsejatele ja üldse kõigile, kelle sissetulek ja ühiskondlik positsioon sõltuvad otseselt uimastiprobleemi olemasolust.

Asjade selline seis on andnud olupoliitikuile kogu maailmas pealiskaudsel vaatlusel piisavad ettekäänded lämmatamaks iga algatust, mille eesmärk on ahistava-laristava süsteemi reformimine inimlikumaks ja tõhusamaks.

Siiski on käärid jõustamisstruktuuride märja unenäo ja masendava tegelikkuse vahel kasvanud nii suureks, et uimastimaffia huve teenivate narko-naiivikute diktaat on siin-seal vankuma löönud. Ma ei pea silmas ainult dekriminaliseerimise Euroopa pioneere Portugali ja Tšehhi Vabariiki; uimastiseaduste leevendamise tendentse võib näha kõikjal. Eelmine nädal tõi uudiseid Šveitsist, kus neli kantonit on kanepi musta turu lämmatamise huvides lubanud kodanikel kasvatada enda tarbeks nelja taime, ja Taanist, kus Kopenhaagen kavandab kanepi legaliseerimist sarnaselt Madalmaadega. Taanis kiideti hiljuti heaks ka sõltlastele meditsiinilise heroiini jagamise programm, kuna muude riikide tulemused sedalaadi pilootprogrammidega andsid piisavalt häid tulemusi.

Ühendkuningriigi parlamendis kogub praegu toetust värske esildis, mis nõuab 1971. aastal kehtima hakanud uimastite väärtarvitamise eelnõu tegelike tagajärgede adekvaatset hindamist. Milliseks kujuneksid hindamise tulemused, pole raske prognoosida ka kõige silmaklapistatumal bürokraadil, kuna uimastikeeluseadused pole mitte kunagi mitte kusagil olukorda soovitud suunas muutnud – pigem toob tagurlike seaduste range jõustamine alati kaasa musta turu muutumise vägivaldsemaks, ühiskonnaohtlikumaks ja etteaimamatumaks.

Isegi EMCDDA enda osutusel “mitte just kõige usaldusväärsemate” andmete valguses on Eesti südantlõhestav näide keeluseaduse kontraproduktiivsetest mõjudest: uimastitega seotud HIV/AIDS on taas tõusuteel, esirinnas oleme tarbimise ja tarbimise eesmärgil omamisega seotud õigusrikkumiste arvestuses ning nii koolilaste kui üldse elanike kanepitarvitamise edetabelis, kasvanud on amfetamiini ja ecstasy pruukimine ning tänavakanepi kangus. Teistest riikidest eristume kange sünteetilise opioidi fentanüüli pruukijate ja üldse uimasteid süstides manustavate elanike vapustavalt suure osakaaluga. Uimastitarbimisega seotud hinnangulise suremuse määr (146 juhtumit miljoni elaniku kohta) on meil nii röögatu, et ei mahu sõna otseses mõttes graafikusse. Samas keelame vahistatud uimastitarvitajatele opioidide asendusravi ning meie vanglates puuduvad nõela- ja süstlavahetusprogrammid.

Lohutute arengute valguses oleks suhtumine “teeme seda, mida seni, ainult veel rohkem” suisa rahvavaenulik – pole vahest alusetu väita, et pikas perspektiivis kujutab tagurlik uimastipoliitika rahva tervisele suuremat ohtu kui ükski muu ühiskondlik-poliitiline tendents, mille pärast eksperdid ja meedia viimasel kümnendil muret on ilmutanud.

EMCDDA aruandest saame ka teada, et Eesti on lubanud tänavu koostada uue narkostrateegia, mis peab välja vahetama senise, 2012. aastani kehtiva narkomaania ennetamise tegevuskava. Praegu oleks viimane aeg senitehtu äärmiselt kriitilise pilguga üle vaadata ja pakkuda mittetoimivatele meetmetele helgemaid alternatiive. Nii tuleks mõelda kahjude jõulisemale vähendamisele, toimiva ravi- ja rehabilitatsioonisüsteemi loomisele, uimastite legaliseerimisele ning riikliku kontrolli ja regulatsiooni kehtestamisele nende üle.

Loodetavasti on sotsiaal-, sise-, justiits- ning haridus- ja teadusministeeriumi spetsialistid senise lähenemise katastroofilisest nurjumisest aru saanud ning tegelevad parasjagu palehigis uute suundade ja meetmete vormistamisega järgmise riikliku strateegia tarbeks. Kui uus arengukava jätkab aga iganenud, hukatusliku malli kopeerimist, ei tohiks valitsus seda mingil juhul heaks kiita. Ja kui kiidab, et tohiks meie, valijad, seda moodustavaid poliitikuid ja nende erakondi enam riigitüüri lähedale lasta.