Peeter Helme: Kas Eesti peaks boikottima Sotši olümpiat?
Sport ja poliitika on alati omavahel tihedalt seotud olnud – väitku sportlased ise seejuures mida tahavad. Sport ja poliitika on omavahel seotud juba ainuüksi seetõttu, et spordi- ja riiklikud institutsioonid kipuvad olema omavahel läbi põimunud. Aga nende seosed on ka olemas täiesti ideoloogilisel tasandil. Alates parun de Coubertini valgustuslik-liberaalsest moodsate olümpiamängude elustamisest, üle 1936. aasta jõhkralt parteipoliitiliste Berliini mängude kuni külma sõja aegse terava vastasseisuni, mis avaldus kõige selgemalt 1980. a Moskva ja 1984. a Los Angelese mängudes, on olümpiavõistlused alati olnud mitte ainult inimeste, vaid ka riikide ja ideoloogiate tallermaaks. Sest mis peaks ühe või teise süsteemi edukust paremini tõestama kui tema inimeste edukus? See on ju nii inimlik… Ning kogeme seda pidevalt Eestiski, olles uhked oma sportlaste saavutuste üle (eriti kui neil õnnestub lüüa meist võimsamaid riike, ning kõikide võitude võit, tõeline kroonijuveel on muidugi üleolek kalli idanaabri kehakultuurlastest) ning tundes lausa rahvuslikku alandust, kui asjad lähevad nirult (Veerpalu, eks ole). Väita, et sellel kõigel pole poliitikaga midagi pistmist, oleks naiivne. Ikka tahame ju tunda uhkust nii oma rahva üle kui ka riigi üle, mis suudab luua tingimusi teiste maade sportlastest edukamate sünniks.
Kõige suurema tähelepanu all ongi seetõttu olümpiamängud, kus omavahel katsutakse rammu kõige kõrgemal tasemel, kogu maailma pilkude all. Ning sama puudutab nende korraldamist: riik, kellele see au osaks saab, näeb selles kohustust ja võimalust välja panna kõik, mis tal välja panna on. Ja rohkemgi veel, nagu teame 1952. aasta Helsingi olümpiamängude näite varal, kus sõjahaavu lakkuv Soome tegi pingutuse, mida temast keegi poleks suutnud oodata. Või näide teisest äärmusest: viimased Pekingi mängud, mis oli üks tõeline orientaalne pakazuuha.
Teame juba ettevalmistustöödest, et samasugune etendus – reaalse ja ebareaalse tahtlik segamine – ootab meid 2014. aastal ka Sotšis. Täpselt nagu Hiina Rahvavabariigi puhul, on siingi tegu riigiga, kes ei austa inimõigusi ning kelle poliitika nii oma rahva kui lähemate naabrite suhtes on igas mõttes küsitav.
Kuid julgen väita, et erinevalt Hiina RVst on Eesti seisukohalt vaadatuna Venemaa omamoodi erijuhtum. Miks? Esiteks on ta meie naaber. Meie suur, väga suur naaber. Seejuures veel naaber, kes on korduvalt väljendanud oma ebasõbralikke kavatsusi Eesti Vabariigi suhtes. Lisaks on see riik koduks paljudele eestlastele, aga veel rohkematele eestlaste sugulasrahvustele: Vene Föderatsioonis elab hinnanguliselt 2,7 miljonit soomeugrilast.
Ei meie rahvuskaaslaste ega hõimuvendade suhtes pole Venemaa poliitika eeskujulik. Vastupidi: soome-ugri keeli ja kultuuri rõhutakse seal teadlikult ja süstemaatiliselt, nende rahvuste eestkõnelejaid ning poliitilisi ja kultuuriaktiviste kiusatakse taga, soomeugrilaste kontakte piiritaguste hõimukaaslastega raskendatakse teadlikult. Ja see ei puuduta mitte ainult soomeugrilasi. Tervelt iga viies Venemaa elanik pole venelane ning säärane rahvuslik diskrimineerimine puudutab neid kõiki. See tähendab, et võib täiesti tõsiselt küsida: kuidas pidada puhta südametunnistusega ühist spordipidu riigis, mis diskrimineerib oma kodanikke?
Ja nagu sellest oleks veel vähe, kannatavad praeguse valitsuse poliitika all ka põhirahvuse esindajad. Olgu Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedev mis nad on – Amnesty International kuulutas mehed meelsusvangideks. Ehk siis tunnistas, et Venemaa on riik, kus inimesi vangistatakse nende veendumuste pärast – nagu Nõukogude ajal. Paneb mõtlema, kas pole?
Lausa üleliigne on veel mainida, et pidades mängud just Sotšis, kuulutab Moskva oma võimu Põhja-Kaukaasia üle ja hõõrub vabale maailmale nina alla 2007. aasta Augustisõja tulemusi: Sotšist kiviviske kaugusel oleva Abhaasia separaatriigi kinnistumist maailmakaardil ning sealt edasi ida poole minnes, Kesk-Kaukasuses loodud Lõuna-Osseetia “vabariigi” olemasolu.
Täpselt samadel põhjustel keeldusid USA ja tema arvukad liitlased osalemast 1980. aasta Moskva olümpiamängudel: NSVL oli tunginud Afganistani, korraldas justkui irvitamiseks olümpiaregati okupeeritud Tallinnas ega teinud väljagi inimõigusorganisatsioonide protestist tollal arvukate meelsusvangide suhtes.
Kõigele sellele vaatamata ei väida ma siiski, et Eesti on see riik, kes peaks osutama esimesena näpuga ja keelduma Sotši mängudel osalemast. Tunnistagem: protestina oleks see võimas ja väga märgatav. Samas on selge, et riikidevahelistes suhetes ei ole mõistlik käituda nii kompromissitult, et taganemine poleks enam võimalik. Kuid ma arvan, et minemata jätmise võimalust peaks vähemalt arutama, sel teemal peaks tekkima debatt. Ja see debatt peaks andma vastuse reale küsimustele. Mis hetkest muutub pragmaatiline läbikäimine ja positiivne hõlvamine lipitsevaks koogutamiseks? Mis hetkest alates tähendab koostöö heakskiitu käitumisele, mida oleme vähemasti sõnades seni tauninud? Mis hetkest alates oleme eelneva tulemusel niivõrd käsist-jalust seotud, et me ei saagi enam toetada muutust soovivaid jõude Venemaal, oma hõimuvendadest rääkimata?
Just need on küsimused, millele tuleb vastus anda, ja nendest vastustest koorub välja, kas Venemaal toimuvatel olümpiamängudel osalemine on ebaeetiline või mitte.
