On maid, kus teenetemärgid on haruldased ja kõiki nende kandjaid ümbritseb huvi. Ent on ka selliseid riike, kus teenetemärke (eriti madalamate astmete omi) valmistatakse massiliselt ja odavast metallist ning nendel pole ühiskonna silmis kuigi kõrget väärtust. Eesti teenetemärkide kultuur on seotud meie ajalooga, saame rääkida isegi mitmest ühtaegu eksisteerivast teenetemärkide kultuurist.

Viimastel aastatel on ilmunud igal kevadel meie ­tänavatele autod lindikestega, mille ajalugu ilmselt ­vähesed teavad – isegi neist, kes oma autosid lintidega ehivad. Nad võtavad eeskujuks naaberriigi televisioonis nähtu ega tea muidugi, et ka paljud Eesti Vabadus­sõjas silma paistnud sõdurid ja ohvitserid kandsid oma vormil Georgi risti teeneteriste või selle märke. Eriti armastas seda oma vormil kanda Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner. Venemaa ajaloo üks kuulsamaid lauljaid Fjodor Šaljapin räägib oma mälestustes Vene impeeriumi teenetemärkide süsteemist mitte just eriti suure vaimustusega. Tal oli ka isiklik põhjus solvumiseks – kui teised riigid hindasid tema teeneid kunstis oma kõrgeimate aumärkidega, siis Venemaal dekoreeriti teda aumärgiga, mille sai ka näiteks kojamees 20aastase teenistuse eest. Kuid Georgi risti kui sõjalise teenetemärgi väärikus püsis ühiskonnas kõrgel; selle kavalerid olid justkui süsteemivälised isikud, “Püha Jüri ordu” liikmed. Asjaolu, et Stalin ja ta mõttekaaslased kaaperdasid II maailmasõja ajal selle teenetemärgi värvid, on omaette lugu, mida samuti tasuks Eesti venekeelsele elanikkonnale teadvustada.

Eestis käis II maailmasõja järgsel ajal teenetemärkide kultuur alla, mille kinnituseks on muuhulgas asjaolu, et praegused Eesti kultuuri-, spordi- ja poliitikategelased häbenevad nendele võimude poolt aastatel 1945–1991 antud teenetemärke. Selle kohta pole teavet ka teatmeteostes.

Miks peaksid aga näiteks spordikangelased, kunstnikud või kirjanikud häbenema ­teenetemärke oma tõeliselt heade saavutuste eest? Näib, et need ­inimesed pole kindlad selles, kas ühiskond neid ikka õigesti mõistab. Ja nii ollakse pigem häbelikult valmis neid teenetemärke “peitma” ning nendest vaikima.

Eesti Vabariigi järjepidevuse taastamise üks loomulikke samme oli ka endise teenetemärkide traditsiooni aussetõstmine. Siin võib eristatada kaht traditsiooni. Esmalt Vabadussõja aegne ja järgne periood, kus Vabadussõja ristide jagamisel valitses veel Georgi risti traditsioon.

Teenetemärkide jagamisega püüti mitte liialdada, et säiliks nende väärikus. See, et Vabadusristi kõrgeimat astet isikliku vapruse eest ühelegi sõjas osalenule ei antud, näitab meie poliitikute mõistlikku respekti. Hiljem asjad muutusid – meie juhtivad poliitikud polnud päris vabad edevusest vastastikku üksteist dekoreerida erinevate teenetemärkidega, ehkki hiljem siiski hoiduti kõrgema järgu teenetemärkide kergekäelisest väljaandmisest. Viimastel aastatel on aga teenetemärkide kultuuris toimunud pööre nende märkide devalveerimise suunas. Teenetemärkide jagamisel on võetud kasutusele nõukogude ajast tuntud ministeeriumide-ametkondade iga-aastaste limiitide süsteem, mis mõnede asutuste töötajatele muutis aumärkide saamise peaaegu ametiga kaasaskäivaks nähtuseks.

Tänaseks on selle esimesed mõrud marjad-vastulöögid juba käes, sest president on pidanud teenetemärke tagasi nõudma, kuna märkide kandjad pole käitunud küllalt väärikalt. Mida teha nüüd, kui ühiskonda on tabanud majandusliku segaduse aeg? Kas jätkata “kohustuslikku” teenetemärkide jagamist olukorras, kus peaaegu iga kümnes riigi elanik on töötu ja majanduslikud näitajad meid üha allapoole viivad?

Üheks praktiliseks lahenduseks võiks olla moratooriumi kehtestamine teenetemärkide väljastamisele. Kui mõne aasta pärast hakkavad asjad Eestis taas paremuse poole minema, võiks teenetemärkidega tunnustada just neid, kes aitasid riigi raskest olukorrast välja vedada.

Võib arvata, et täna tunneksid paljud inimesed end mõnitatuna, kui näiteks mõned ministrid või poliitikud saaksid teenetemärke oma “saavutuste ja edusammude” eest.

Vahepeal tuleks aga korrastada meie teenetemärkide süsteem. Muuhulgas võiks kehtestada põhimõtte, et kui inimest autasustatakse korduvalt teenetemärkidega, siis kõrgema astme teenetemärki saades tagastaks ta riigile talle varem antud madalama astme teenetemärgi.

Oleks ehk ka hea, kui riik annaks poliitikutele vaid üht kindlat teenetemärki, mis kasvaks aste-astmelt paralleelselt selle inimese teenetega ühiskonna ees. Küllap oleks selline süsteem ka kogu rahvale arusaadav ja vastuvõetav.