Ramo Pener : Edukultus Eesti koolides on ületanud igasugused piirid
Õppimine kui asi iseeneses tähendab Eesti kontekstis eesrindlikesse (loe: eliitkoolidesse) koolidesse pääsemist ning selle ainsa eesmärgi nimel võistlemist, võitlemist, tõestamist, ärapanemist, vassimist (loe: spikerdamist), tuupimist, võrdlemist, enese teostamist ning emotsionaalse ja sotsiaalse ebaedu vältimist ning ennetamist. Juba algklassidest peale on emade ja isade poolt võsukestesse süstitud edukultuse motiiv. Meie pojad ja tütred peavad ju tulevikus olema rikkad ja ilusad ning konkurentsis parimad. Siis saab ehk edutu lapsevanem peolauas kelkida oma edukate lastega.
Sa pead õppima selleks, et olla edukas? Ei - sa pead õppima selleks, et olla edukam, kui ülejäänud klassikaaslased. Nii me süstime teadlikult lastesse hirmu, paanikat, paranoiasid, eelarvamusi ning ärevust, mille tagajärjeks on suur hulk emotsionaalselt halvatud ning sotsiaalselt sandistatud isikuid, kes peavad hariduskonkurentsis püsimajäämiseks kasutama antidepressante, rahusteid, uinuteid ning energiajooke. Mingil viisil peab ju dopamiini ja serotoniini taset hoidma. Suurem osa lastest pole terve põhikooli vältel saanud koolis mitte ühtegi eduelamust, sest domineerivaks emotsiooniks on (alateadlik) hirm ebaõnnestuda, hirm mitte vastata õpetajate ning vanemate ootustele. Kui saad kahe, ollakse kuri, miks sa kolme ei saanud. Kui saad kolme, ollakse kuri, miks sa nelja ei saanud. Kui saad nelja, ollakse kuri, miks sa viite ei saanud.
Millal ükskord me hakkame käsitlema õppimist nii nähtuse kui protsessina? Millal me tunnistame üheselt, et õppimine on vaid üks võimalus ja meetod kujuneda ning jääda haritud inimeseks? Õppimisega vähemalt sama olulised mõtestatud tegevused on: mängimine, loomine, uurimine, katsetamine, matkimine, mediteerimine, avastamine jpm. Oletame, et Jaan on vilets retrospektiivses õppimises (faktiteadmiste omandamises ning reprodutseerimises), aga näiteks mängimises (nt. rollimängud) võib sama Jaan olla väga asjalik ning edukas. Faktiteadmiste omandamist võrrelda PISA ja TIMSSi testidega ei näita suurt midagi, kuna hilisemas elus on vajaka emotsionaalsest ja sotsiaalsest intelligentsusest. Kui kodus ja koolis ei innustata looma ega väärtustata loomist, siis pole noorukil hiljem ei julgust, tahtmist ega ka oskust oma pere luua. See on ju kõige suurem loomisakt üleüldse.
Miks peab laps igal hommikul kooli minema teadmisega, et täna tuleb taas vältida kahtede ja ühtede saamist, sõimata, mõnitada ning sildistada saamist? Kas kool ongi selleks, et vältida negatiivseid emotsioone, vaimset ja füüsilist vägivalda, tõrjutust ning negatiivseid märkusi õpilaspäevikus ja e-koolis? Kas kool on see koht, kus ma pean tõestama, et ma tegelikult ei olegi nii halb, rumal ja saamatu, kui enamik õpetajaid minust arvavad?
Igasuguse võistluslikkuse õhutamine koolis vähendab õppeedukust - eduelamusi individuaalsel tasandil. Kui õpilastel on nii palju tegemist ebaedu vältimisega, ei saagi nad pühenduda põhitegevusele. Ebaedu vältimine tegevusmotiivina hävitab igasuguse loovuse, intuitsiooni, eruditsiooni, stiilitunnetuse, unikaalsuse, uudsuse, avastuslikkuse, pingutamise ja lõpuks ka tervise.
Kes naudivad koolis eduelamusi? Kas need, kes teavad, mida ja millal nad peavad teadma, kuid ei oska nende teadmistega midagi peale hakata? Kas need, kes oskavad jätta mulje, et nad teavad piisavalt palju, kuid ei oska luua seoseid erinevate teadmiste vahel? Andekal on väga kerge vältida ebaedu ning ebaõnnestumisi. Ta kulutab kodus õppimiseks 50-60 minutit ning hiilgava mälu korral saab ta järgmisel päeval õpetajale demonstreerida seda, mida õpetaja ootab. Ta vastaski õpetaja ootustele ning sai taas eduka õpilase tiitli. Teine aga pusis kodus matemaatika ülesannete kallal 4-5 tundi ning lõppkokkuvõttes oli ikka kusagil arvutustes viga sees ning seega lõppvastus vale. Õpetaja hinnang - vale vastus, looder, laisk, rumal, saamatu, käpard, sea ajud, klassi ja kooli häbiplekk, ebaedukas - sinusugune viib alla kogu klassi õppeedukuse. Loodusõnnetuseks tembeldatud poiss või tüdruk saavutab aga hoopis spordis, kunstis, muusikas või tööõpetuses hiilgavaid tulemusi, kuid kuidas sa julged sellist õpilast lõpuaktusel teiste ees edukaks nimetada, sest põhiainetes (huvitav, kes julgeb küll lahterdada õppeaineid põhi- ja kõrvalaineteks?) polnud tulemused just kõige hiilgavamad. Nii jäävadki sageli heal sportlasel, andekal muusikul ja lootust andval kunstnikul koolis eduelamused saamata.
Head kolleegid, psühholoogid, logopeedid, sotsiaalpedagoogid ja eripedagoogid: kas teie koolis on algava õppeaasta eel avatud traumapunkt? Ei, ma ei mõtle lihasevigastuste esmaabiks. Ma mõtlen traumapunkti neile õpilastele, kes pidevast ebaedust lähtuvalt kannatavad raskete hingeliste traumade all - päeval koolis, õhtul kodus ning öösel paanikahooge tekitavates unenägudes? Kes peaks koolis tegelema selliste laste rehabiliteerimisega?
Annan endale aru, et ka paljud õpetajad on traumeeritud sellest, kuidas nende lapsukesed käituvad ja kui halvasti õpivad ja ka nemad peavad kooli juhtkonna ees tegema kõik, et vältida ebaedu (loe: preemiast ilmajäämist), sest sellest oleneb kooli maine ning koht kõikuval haridusturul.
Kooli peaks minema rõõmuga, sest ees ootavad põnevad tegevused, kus loomingut ja loovust ei mõõdeta ega võrrelda viiepallisel skaalal, vaid kus tunnustatakse igaühe edusamme diferentseeritult ning individuaalselt. Ka matemaatikaõpetaja võiks kiita Jaani heade tulemuste eest spordis või muusikas. Õpetaja pole edukultuse valvekoer, vaid noore inimese teekaaslane suhteliselt raskel, kuid huvitaval teekonnal. Näidakem siis teed, kus kõik lapsed tunneksid end mingis valdkonnas edukana.
