Ramo Pener : Isikukultus koolis
Kahjuks on mitteametlik subordinatsioon jõudnud ka koolimaja paksude seinte vahele. Nõukogude ajal pani õpetaja õpilase paika – näitas koha kätte nii verbaalselt kui ka visuaalselt. Tänapäeva liberaalses haridusturuühiskonnas panevad õpilased õpetajad paika – verbaalse mahlakuse ja atraktiivse visuaalsusega. Õpilane teab, et ta on klient st kuningas ning et õpetaja on kutsutud ja seatud teda teenima ning teenindama. Ärapanemise asemel oleks vaja tasakaalu, mõistmist, vastastikku austamist, lugupidamist ning hoolimist.
Mõiste kultus tuleneb ladina keelest ja tähendab jumaldavat austamist ning aukartuse harrastamist. Kultusobjekte on olnud ajaloos erinevaid. Küll on austatud erinevatest materjalidest jumalaid, kuid paraku ka isikuid, kes on pidanud end jumalateks või jumala asemikeks. Need võimuahned despoodid on nõudnud iseendale tingimusteta alistumist, kuulekust, austamist ning aukartust. Neid, kes on keeldunud jumaldavast austamisest, on ähvardatud karistusega või lausa surmanuhtlusega. Nii toimiti näiteks Rooma impeeriumis keiser Nero ajal. Kristlasi, kes vankumatult tunnistasid Jeesuse ülestõusmist ning keeldusid keisri jumaldamisest, tapeti jõhkral viisil. Isik, keda pimesi austatakse ja kardetakse, hakkab pidama end eksimatuks ning asendamatuks. Tema võib endale lubada kõike, aga tema ise ei luba mitte kellelegi mitte midagi. Küll aga piiramatus koguses austamist, jumaldamist ning imetlemist. Eneseimetlejatel on ainult õigused ja eesõigused, aga mitte mingisuguseid kohustusi ega ka vastutust.
Isikukultusel pole mingit seost respekti ja lugupidamisega, armastamise ning hoolimisega. Hoolimine ning armastamine on vabatahtlikud. Selleks ei saa kedagi sundida, veel vähem ähvardada. Armastus ja tõde käivad käsikäes. Armastus ilma tõeta viib relativismini ning nihilismini; tõde ilma armastuseta viib käsumeelsuseni ning silmakirjalikkuseni.
Kas tõesti on võimalik ka 21.sajandi teadmistepõhises ning õpilasesõbralikus koolis rääkida isikukultusest? Ei tahaks ega tohiks aga vist peaks. Need ajad jäid kuldsesse nõukaaega, kui direktor, õppealajuhataja ja õpetaja võisid endale nõuda piiritut austamist ning jäägitut kuuletumist. Ähvardamine ja hirmutamine toimisid väga tõhusalt. Oli amet, millega kaasnes võimutäius. Kooli juhtkonda kardeti, sest seal jagati rohkem hirmu kui armu. Kord oli (kooli-)majas. Autoritaaride kõrval oli ka õnneks autoriteetseid ja oma-näolisi koolijuhte ja õpetajaid, kes lisaks juhirollile olid ka liidri rollis. Liidriks kujunesid nad õpilaste ja lapsevanemate tunnustuse ning toetuse abil. Õpilastepoolne austus ning respekt on teinud neist haridustegelastest tänaseks elavad legendid.
Pärast Eesti riigi taasiseseisvumist ning plutokraatliku maailmavaate omaksvõtmist on mitmed rollid koolis (õppe- ja kasvatustegelikkuses) totaalselt muutunud. Klient on kuningas ning kuningas ei taha olla alasti, vaid pärjatud, imetletud, kardetud ning alati austatud. Väga kuritegelik on kooli kontekstis kasutada turumajandusloogikat, kuid ehk antakse see mulle seekord andeks. Kool, see tähendab juhtkond ja õpetajad peavad pakkuma kvaliteetset teenust võimalikult odava hinna eest. (Haridus-)turu liidrid määravad haridusstandardid ning kvaliteedinõuded teenuse osutajale (loe: õpetajale). Nõudlus dikteerib pakkumise ning teenuse pakkujad konkureerivad omavahel. Teenuse pakkujast ehk õpetajast on saanud marionett laste ja lastevanemate käes. Lapsevanemad nõuavad, lapsed tarbivad (faktiteadmisi) ning kooli juhtkond ja õpetajad värisevad, kas toode vastab ikka tarbija üha suurematele ning utoopilisematele ootustele. Vabakasvatus ehk kasvatamatus tuleb kehvast lastetoast kooli üle, kus võsukesed nõuavad endale üha suuremaid vabadusi, õigusi, õigustusi. Reeglid, kord ja korraaustus on juba ammu out. Reeglid (mis on ju teatavasti rikkumiseks) mõjuvad teatud õpilaskontingendile kui punane rätik hispaania härjale. Mida siis teha? Ärme räägigi reeglitest, või kui räägime, siis abstraktselt ning väriseva hääle ning võdisevate põlvedega. Arenevaid ning ülitundlikke võsukesi ei tohi ärritada väärtushinnangute ning käitumisnormidega. See lihtsalt ei sobi enam kokku üldise postmodernistliku klounaadiga, kus tegelik „võim“ nii ainetunnis kui vahetunnis on juba ammu õpilaste käes. Õpetajad on siin vaid klouni rollis olevad tsirkuse artistid.
Loomulikult ma väga pooldan õpilase sõbralikku kooli, sest põhiprotsessiks koolis on lapse areng (mitte võistlemine faktiteadmiste reprodutseerimisel). Kool on õpilase jaoks, mitte vastupidi. Toots, Kiir, Arno ja Tõnisson peavad kõik ühte klassi ära mahtuma. Nad peavad õppima teineteisega kohanema, arvestama ning miks mitte ka sõbrunema. Õpetajana ma ei näegi vajadust, miks peaks neid üksteisest lahutama. Kahjuks on aga lapsevanemaid, kes esitavad ultimaatumeid, et Kiir ja Toots koos õppida ei saa või et Arno tuleb Tõnissonist kindlasti lahutada. No mis imelaps siis teie Lesta on, et tema väärib teistsugust õpi- ja arengukeskkonda? Pärast põhi- või keskkooli lõpetamist peab ka Lesta kõigest hoolimata hakkama saama ka Tootsi ja Kiirega. Päriselus ei saa enam alati endale töö- või teekaaslasi valida. Iga vanem soovib oma lapsele parimat. See aga ei tähenda seda, et oma last peaks valimatult jumaldama ning teistest lastest paremaks ja väärtuslikumaks pidama. Kool ei peaks olema eliitklassi ning aristokraatide kasvulavaks. Kõik lapsed on erilised. Kui aga lapsele laulda ainult (tema) erilisuse oodi, siis ta hakkab paratamatult end teistest paremaks pidama. Ta ei suuda enam hilisemas elus kellegagi ega millegagi arvestada. Ta nõuab vaid endale tähelepanu, õigusi ning imetlust. Siin polegi kohta tingimusteta armastusele ega hoolimisele. Vanasti jagati jahu- ja moosisorte kõrgema ja madalama sordi omadeks. Seda ei tohiks küll kooli kontekstis juhtuda. Kui kodus sisendada lapsele ainult seda, et ta on võitmatu, parim, andekaim, siis sellega koos süstime tema haprasse tunde- ja mõttemaailma isikukultuse rakukesi. Me ei tohiks poistest ja tüdrukutest kasvatada monofunktsionaalseid teerulle, kelle ees tunnevad hirmu nii kaasõpilased kui ka kogu kooli personal.
Kui poisil või tüdrukul on hing haige (mida kahjuks kohtab liiga sageli), siis seda ei saa ravida sellisel viisil, et talle veelgi kangemat vastumürki süstida. Me ei tohi madu rinnal soendada, vaid mürk tuleb maost välja saada. Mürgita madu on ju täiesti ohutu. Me ei pea maole jalgu alla konstrueerima, et temast sisalikku teha. Kõigil on koht taeva all, ka maol. Küll aga tuleb mürgi suhtes ettevaatlik olla ning see ettevaatlikult eemaldada, madu kahjustamata. Mao tapmine on aga raske kuritegu.
Haiget hinge ei ravi isikukultuse joovastusega. Hingevalul, tüdimusel, väsimusel, apaatsusel, depressioonil, agressiivsusel, hüperaktiivsusel ning komplekssidel on sügavad põhjused, mis tuleb lapsevanemal koos õpetaja, klassijuhataja, psühholoogi ning sotsiaalpedagoogi abil avastada ning aidata osapooltel need sõnastada. Ilmselt on paljudel juhtudel tegemist vanematepoolse armastuse defitsiidiga ning rahuldamata jäänud tähelepanu vajadusega. Sellest pole kasu, kui me hirmust lapse ettearvamatu käitumise suhtes silmad kinni paneme ning halva mängu juures head nägu teeme. Väga kurb on olukord, kus lapsest hoolimist peetakse ahistamiseks ning korra ja reeglite nõudmist ebapopulaarseks tegevuseks. Kahju, kui koolis müüb odav populaarsus või populism. Sellel on väga mõrud viljad, mille üle hiljem kurtmine oleks väga silmakirjalik.
Koolis peab olema soodne pinnas elutervete ning teistega arvestavate isiksuste kasvuks ning arenguks. Liberaalse turumajanduse ning nartsissismi põhimõtted kooli ei sobi. Siis ei pea enam pead selle üle vaevama, kes on kuningas ja kes on klient.
Ramo Pener, lapsevanemast õpetaja
