Parteibroilerid tõttavad muidugi head ideed mustama, nagu hiljuti tabava seriaali „Riigimehed" puhul - väites, et pakutakse vaid demagoogia najal üles puhutud emotsioone, mitte aga sisulist ja asjalikku arutelu. Ent parteid suudavad täna rahvale pakkuda üksnes demagoogiat ilma emotsioonideta!

Tulnuka irvega nägu parteiplakatil teatab, et võid kindel olla - samuti jätkates jõuame varsti viie rikkaima Euroopa riigi hulka! Vaatan Eurostatist järele ja näen, et me oleme  „samuti jätkates" lasknud endast mööda kaks riiki, olles EL keskmisest tasemest hoopis kaugenenud! Kui 2007.aastal oli SKP indeks ühe elaniku kohta 69 (EL 27 liikme keskmine = 100), siis ja 2009.a. juba 64. Kui meie kandadele astuv Poola möödub, siis oleme hoopis viie kõige vaesema riigi seas! Degenerantne võimueliit lihtsalt ei tea, mida Eesti riigiga ette võtta, värsked ideed puuduvad.

Rahvuslaste-konservatiivide arusaamade järgi on hädavajalik reformida kogu senist neoliberaalide taktikepi all teostatavat Eesti valitsuse poliitikat. Ent kõike ja korraga muuta ei saa. On hädavajalik reformide kindel järjekord, strateegia.

Rahvuslaste poliitilised vaenlased liberaalid ja marksistid alustavad majandusfundamentalistidena alati nende arust kõige tähtsamast - majanduspoliitikast. Muidugi on ka meile majandus tähtis ja me peame neoliberaalide juba läbikukkunud majandusmudelile vastandama rahvuslaste oma, mille sihiks, erinevalt praegusest, on rahvusliku kapitali huvide eest seismine.  Ent rahvuslastel ei ole mõtet laskuda liberaalidega  vaidlusse pisiasjade üle, kas tõsta töötuskindlustusmaksu või tulumaksu.

Meie maailmavaate järgi otsustab Eesti taolise väikeriigi edu või ebaõnnestumise mitte majanduspoliitika , vaid hoopis välispoliitika. Viimane määrab ära nii Eesti riigi ja rahva püsimajäämise kui ka majanduskeskkonna ja majanduse arengu trajektoori koridori.

Eesti  neoliberaalne võimueliit on truu rahvusvahelise finantsoligarhia ja suurkorporatsioonide huvidele ning on valinud geopoliitilise orientatsiooni USA-le. Viimane tähendab panustamist globaliseerimise projektile, mis hävitab kõik rahvuste vahelised erinevused ja seega ka eestluse ning mille elluviimise mehhanismiks oleks USA hegemoonia maailmas.

Teoreetiliselt on Eestil võimalik valida nelja erineva geopoliitilise orientatsiooni vahel. Artiklikeses pole muidugi mõeldav analüüsida kõiki eri variante, ent võib kindlalt deklareerida: rahvuslastele, kellele on väärtuseks eestlus ja Eesti riik, on tänane geopoliitiline orientatsioon täiesti vale. Strateegiliselt on Venemaa ja Saksamaa vahel asetseva Eesti panustamine ookeani taga asuvale USA-le täielik jaburlus. Elementaarne geopoliitiline rumalus on meie välis-ja julgeolekupoliitilise ja teisalt majandusliku orientatsiooni erisuunalisus. Välis- ja julgeolekupoliitikas oleme me orienteeritud USA-le ja majanduslikult oleme täielikus sõltuvuses Euroopa Liidust. Selline lollus on põhjuseks, miks Eestil on võimatu  Soome sarnaseks jõukaks riigiks saada.

 Eesti rahvuslikes huvides on hädavajalik muuta geopoliitiline orientatsioon kohe Euroopa Liidule (telg Berliin-Pariis), mis kasutades tööriistana eurot viib ellu nn. kontinentaalset projekti. Viimase sisuks on Euroopa tõusmine maailmapoliitiliseks jõuks, taastades nii meie maajao tähtsust. Tuletan meelde, et kuni maailmasõjani (geopoliitikas on õigem nii esimest. kui Teist üheks pikaks sõjaks pidada) oli Euroopa maailmas kolme sajandi kestel poliitikas domineeriv kontinent. Maailma hegemooniks oli aga kordamööda üks Euroopa riikidest. Vennatapusõda tähendas Euroopale hävingut ja protektoraadistaatust. Poole Euroopast okupeeris NSVL ja teise poole endine Suurbritannia koloonia USA. Täna on Euroopal valida vaid kahe variandi vahel: kas jätkata vasallina USA hegemoonia laiendamise projekti ja degradeeruda maailmapoliitika objektiks või jälgida oma Monroe doktriini „Euroopa eurooplastele!" ja saada geopoliitiliseks subjektiks. Esimene tooks kaasa kultuurilise ja majandusliku sügava languse, teine avaks perspektiivi uuele tõusule.

Samal ajal on kõigis Euroopa maades tugev ning näiteks Suurbritannias ja Eestis traditsiooniliselt valitsevaks ameerikameelsed jõud, kes on sidunud oma poliitilise tuleviku USA domineerimise jätkumisega Euroopas - nn. Atlandi partei.

Kuna dollar on samaaegselt rahvusvaluutana ka rahvusvaheline reservvaluuta, siis Föderaalresev oma lõdva rahapoliitikaga ekspordib inflatsiooni ja kahjumeid teistesse riikidesse. Kokkukuhjatud dollaripüramiid variseb pigem varem kui hiljem ja ainumõistlik on Euroopal oma Noa laev valmis panna. Selleks on Euroopa Liit impeeriumina, mis koosneb vabatahtlikult liitunud rahvusriikidest, kes delegeerivad osa oma suveräänsusest keskusse. Igaüks eraldi oma lootsikut ehitades oleme kontinendina ja ka rahvustena eeloleva kaose ookeanis hukule määratud.

Ülaltoodud põgus viide täna maailmas käivale finantssõjale osundab lähituleviku ühele kõige tõenäosemale stsenaariumile, millega inimkond üritab kaost vältida: maailm organiseerub kontinentaalseteks geopoliitilisteks blokkideks, igaühel oma valuuta. Globaliseerimise pendel on järjekordselt tagasiteel.

Eesti pole immigrantide maa, vaid meie vaarisad on siin elanud aastatuhandeid. Meie ühiskond on formeerunud sarnaselt teistele Euroopa rahvastele. Ka julgeolekuhuvid on meil ühised Euroopaga ning meie majandus on nabanööri pidi seotud Euroopaga. Täna on aeg täita konkreetse sisuga  „Noor-Eesti" liikumise juba 1905.aastal sõnastatud põhilause: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!".