Roman Ubakivi

Geopoliitiliselt on tegemist täiesti erilise ja ebanormaalse nähtusega. Selles võib veenduda igaüks, kes paneb kõrvuti sõjaeelse ja  -järgse Euroopa kaardi: ainult Balti riigid „oskasid" kaotada oma formaalse iseseisvuse!

Natsi -Saksa võidu puhul poleks Eestil olnud mingit võimalust omariiklust säilitada. Eestlased oleks küüditatud itta, et saksa kolonistidele „lebensraumi" (eluruumi) teha. Seepärast on hämmastav, et täna on meil kultuuriminister, kes korraldas oma sünnipäeva natsi-sümboolika keskel ja kaitseminister, kel olid tõsised pahandused Saksamaa piiril natslikku sümboolikat sisaldavate trükistega. Taoline laspsikus meie võimueliidis on loonud vundamendi  Eesti vastaseks propagandaks natsimeelsuses.

Ent meie õnneks võitsid sõja Liitlased  (USA, Suurbritannia, NSVL),  kes olid Atlandi Hartas andnud lubaduse pärast sõda taastada agressiooni ohvriks langenud Euroopa riikide iseseisvuse. M. Laar süüdistab oma raamatus „Sinimäed 1944" (lk. 348) USA-d ja Suurbritanniat Eesti reetmises. Taoline emotsionaalsel tasandil tehtud avaldus lähtub lapsikust eeldusest, et meie, eestlased, oleme alati õigesti talitanud ja meie kannatustes on süüdi teised. Eelistaksin pigem tuntud ajaloolase Norman Daviesi arusaama, et tõeline patriotism peab olema piisavalt tugev tunnistamaks peale oma kaasmaalaste saavutuste ka nende läbikukkumisi ja rumalusi.

II maailmasõja võitjate poolt pani mängureeglid avalikult ja ühemõtteliselt paika Winston Churchill juba 1941.a. 22. juuni raadiokõnes: „Iga inimene või riik, kes võitleb natsismi vastu, saab meilt abi. Iga inimene või riik, kes lähevad Hitleriga, on meie vaenlased. ... Oht Venemaale on ohuks meile ja ohuks Ameerika Ühendriikidele, täpselt nii, nagu iga venelase võitlus, kes võitleb oma maa ja maja eest, on vabade inimeste ja vabade rahvaste ürituseks maailma kõigis nurkades." Tähtsaks sõnumiks oli ka 1943.a. Teherani konverentsil vastu võetud põhimõte, et agressiivsed riigid (Hitleri blokk) tuleb okupeerida ja neid tuleb karistada.

Eesti sisenes II maailmasõtta väga halvasti positsioneeritult, sest valitsev Pätsi -Laidoneri - Uluotsa hunta toimis vastupidiselt rahvuslaste liidri Jaan Tõnissoni geopoliitilisele analüüsile ja tegi rumalalt panuse natsi-Saksa peale. Nagu  J. Tõnisson oli juunis ennustanud, reetis Hitler juba paari kuu pärast oma vasalli Eesti Molotov - Ribbentropi paktiga. Ent sama väärarvestuse tegid teisedki Hitleri liitlased - Rumeenia, Soome jt. Miks säilitasid nemad sõja lõppedes omariikluse, aga EW aga likvideeriti vastavalt Jalta ja Potsdami konverentside otsustustele? Soome, Rumeenia, Bulgaaria jt. erinevus Eestiga on silmatorkav: kõik nad astusid sõtta natsistliku Saksamaa vastu, täites nii Liitlaste poolt seatud tingimused. Mida tegi aga Eesti eliit pärast 1943. a. Kurski lahingut, kui sõja lõpptulemuses polnud Euroopas enam mingit kahtlust ja teised Saksamaa vasallid  hakkasid sõjast väljumiseks otsima kontakte Liitlastega?

Meie „EW õigusliku järjepidevuse kandja"  Jüri Uluots ja Estlandi kindralkomissari K. Litzmanni nõunik (nn. „Omavalitsuse" juht) Hjalmar Mäe kuulutasid hoopis EW seaduse nimel välja sunniviisilise üldmobilisatsiooni Saksamaa sõjaväkke, kus EW kodanikud pidid andma ustavusvande võõra riigi füürerile! See tähendas Eesti tunnistamist Suur-Saksamaa provintsiks  ja EW likvideerimist ka de jure. Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseks oleks Uluots pidanud kuulutama sõja natsi-Saksamaale. Kui Soome eliit, jäädes ustavaks Soome rahvuslikele huvidele, reetis Hitleri, siis meie eliit reetis Eesti ja teenis usinalt välisriikide (alguses Saksa, hiljem NSVL-i) huve. Viimast illustreerib fakt, et Stalin ei nõudnudki  natside sabaraku H. Mäe ülespoomist, vaid talle võimaldati koguni maanduda Austria presidendi nõuniku mõnusal ametikohal. Teatavasti organiseeris  Nõukogude luure ka J. Uluotsa ohutu üleveo Rootsi koos perega. Eesti Wabariigile ei saanud seega saatuslikuks mitte Lääneliitlaste reetlikkus ja välised olud, vaid meie võimueliidi degenerantsus.