Too päikeseline talvepäev algas kuidagi ootusärevalt: nõukogude võimud olid Tartus 2. veebruaril ( Nõukogude-Venemaa -- Eesti Wabariigi vaherahu aastapäev) asetleidnud sündmusi juba arvesse võtnud ning valmistunud aegsasti „Ameerika Hääle” poolt väljareklaamitud „imperialistlike provokatsioonide” tagasilöömiseks. Tolleaegsel Võidu väljakul korraldati protestimiiting, kus imperialismi paljastajatena esinesid muuhulgas Enn Põldroos, Jaan Talts ja Valeri Liiv

Veelgi põnevamad ettevõtmised toimusid aga sama päeva õhtul A.-H. Tammsaare mälestussamba juures. Põhilises aktsioonis fungeerisid seltsimehelikud-härrad Mati Talvik ja Trivimi Velliste. Talvik soovitas nõudlikult Eesti Televisiooni bussist megafoni vahendusel kokkutulnud rahvahulgale minna Sakala poliitharidusmajja (on ikka alles nimetus!) sooja, teine aga julges aeg-ajalt isegi inimeste sekka tulla ja neid räigelt läbi sarjata, hüüdes lõpuks: „Elagu Eesti Sotsialistlik Vabariik!”. Kuid see ei olnud veel muidugi kaugeltki kõik, Velliste räuskavalt-nõudlikule küsimusele: „Kas te tahate, et kulak tagasi tuleks” hõiskas noortekamp joviaalselt „Jaaaaaaaaa!”. Hm… kas need kulakud on tagasi? Tagatipuks soovitas Velliste kokkutulnutele ”Estonia” laiast uksest sisse astuda, sest keset 1905. aasta revolutsiooni pöörist ei hakanud eestlane räuskama, vaid püstitas hoopis vaikselt ja visalt kultuuritempli! Olgu öeldud, et vähemalt poliitharidusmajas ma viibisin ning pommitasin korduvate provokatsiooniliste vahelehüüetega partei käsul nö ambrasuurile viskunud igati tublit parteisõdurit Tiit Käbinit, tulevast reformisti. Viimane oli muide kogu melust üsnagi jahmunud, ajas segast juttu ning oli omadega täitsa läbi. Sedasi.

Mis puutub Vellistesse, siis ma ei ole ei lugenud ega ka kuulnud-näinud mingit temapoolset avalikku vabandust. Ehk ütles ta midagi Eesti Muinsuskaitse Seltsi ees; viimane teatavasti hiljem taunis oma esimehe tegevust. Praegu aga tegutseb hr. Velliste igati eduka poliitikuna ja avaliku elu tegelasena, kes 2008. aasta juulis võttis osa Grenaderimäel organiseeritud Eesti Relva-SS veteranide kokkutulekust. Kuid kiirelt ümberrivistunud Velliste põhiesinemised seisid veel ees, näiteks sama aasta 11. septembril, Lauluväljakul ( Euroopa mesipuid lõhkuvast karust jms).

Seevastu Mati Talviku kohta teati pajatada tema hilisemast pikaajalisest melanhoolselt-tusatujulisest meeleolust, mis väljendunud isegi mitmetes telesaadetes. Kuid ka tema ei vabandanud. Päris kindlasti muutus Mati Talvik Mati Tilba prototüübiks Jaak Kilmi mängufilmis „Kohtumine tundmatuga” (2005). Jah, see paljutõotav perekonnanimi Tilba…Kas tõesti vihjatakse halvustavale „tibla”? Kui nii, siis mõned siinsetest noortest kineastidest ilmutavad end kohati tõesti hästi karmilt ja hästi õiglaselt. Igati õigustatult ja ettenägelikult ruttas teenekas filmikriitik Jaan Ruus seda linateost kiitma.

Tulles mõttes ammuste nii mehiste aegade juurde tagasi meenub mulle näituseks seesama Mart Laar, kes tol päeval pani koduaknale küünla (vähemalt lubas seda teha) ning istus hästi tasa kodus. Tulevane reformistist peaminister Andrus Ansip oli aga ämma sünnipäeval (ehk hakata nüüd tema ämmale igal 24. veebruaril õnnitlustelegramme saatma?). Möödus vaid mõni kuu ja osavõtt nõukogudevastastest meeleavaldustest sai praktiliselt riskivabaks.

Too nii pikaks kujunenud päev jäi mulle loomulikult meelde, nagu ka valdavalt eestlastest militsionäärid kirjaniku mälestusmärgi ümber. Võimalike etniliste konfliktide elimineerimise huvides. Kuulujuttude järgi hoolitses selle eest omaaegne ENSV siseminister Marko Tibar. Minu kaaslaseks tol nii mälestusväärsel õhtul oli alalhoidlikult-veendunud rahvuslasest literaat Ott Raun, kelle hinnang möödunud päevale oli minu meelest igati õige: ” Täna pani Eesti ära!”.

Lõppkokkuvõttes pani ka Velliste koos Eesti Kongressiga ära – mitmed nende üliolulised põhimõtted (näiteks kodanikkonna moodustamine jne) seadustati viimase Ülemnõukogu ning Põhiseadusliku Assamblee poolt aastail 1991/1992. Millega pandu võimas alus veel praegugi kestvale ühiskonna poliitilis-majanduslik-etnilisele lõhestatusele.

P. S.  Oma pikas, kohati lausa eneseapologeetilises Postimehe kirjutises kirjeldab Velliste muuhulgas, kuidas nõukajajal tähistati tema kodus EV aastapäeva. Loodan, et see traditsioon oli tal meeles ka 24.veebruari 1988 õhtul, Tammsaare pargis. Muidu on aga hr. Velliste igati ontlik mees -- nii on teda näiteks dekoreeritud eriteenete eest Poola taassünni ordeniga ja Riigivapi II klassi teenetemärgiga ning veel hulga teiste väärikate aurahadega. Seevastu minul on ainult tühjad pihud. Ei mingeid aumärke.

* Sergei Stadnikovi õiendus

Vahepeal oli autoril kontakt loo protagonisti Trivimi Vellistega, kelle andmetel on tema nimi olnud alates sünnitunnistusest üks ja sama. Autoril on kahju segaduse pärast ja ta vabandab.

Lisaks teatas härra Velliste oma esinemise kohta 24.02.1998. aastal, mis ei kulgenud nii, nagu ta oleks soovinud, sest kõneleda tahtis ta eelkõige Eesti rahvusväeosadest, nagu need moodustati ajaloos peale Veebruarirevolutsiooni. Tingituna peamiselt noorte vahelehõigetest läks ta endast välja ja pidas oma elu kõige ebaõnnestunuma kõne.