Meenutades „Laulva revolutsiooni” ligemale kahekümneaastataguseid sündmusi, tulevad muuhulgas meelde mitmed nn vene küsimuse lahendamise stsenaariumid erinevate poliitiliste jõudude programmides või nägemustes. Alates kõige radikaalsematest – kõik okupandid tuleb kõige kiiremas korras maalt välja saata – kuni suhteliselt leebeteni. Nii väljendas ühel tolleaegsel poliitilisel koosolekul EV Ülemnõukogu esimees ja tulevane riigipea Arnold Rüütel lootust, mille kohaselt poliitiliste muutuste tagajärjel emigreerub juba iseseisvast Eestis vähemalt 300.000 nn muulast, kelledest mahajäetud eluruume oleks siis võimalik kasutada terava korterikriisi lahendamiseks. Igati ratsionaalne mõte; muide, praeguseks ajaks on vabariigist lahkunud juba vähemalt 130.000 mitte-eestlast – suures osas muidugi venelased ja iseenesest mõistetavalt suunaga peamiselt Venemaale. See muljetavaldav arv jääb aga ikkagi veel üsna kaugele sõnastatud ideaalist, kuid nagu öeldakse, asi seegi.

Teisalt jällegi ilmnesid üheksakümnendate aastate keskpaigaks üsna pea ja lausa hirmuäratavalt kiiresti negatiivsed demograafilised tendentsid: elanikkonna iibe vähenemist loomulikult prognoositi, ometigi mitte sedavõrd drastiliselt. Vastavad tendentsid on käesolevaks ajaks pidurdunud, kuid otsustavat pööret paremusele ei ole siiski toimunud. Seda juba viimase kahekümne aasta vältel.

Siin tõstatuski esimest korda venelastega seonduv dilemma: ühelt poolt on siinsete, vahepeal arvuliselt tublisti vähenenud venelaste hulk oluliselt talutavam, teisalt aga peab enamik eestlaskonnast seda kooslust ikka veel hirmuäratavalt suureks. Ja kolme aasta tagused aprillirahutused on niisugust hoiakut või veendumust ainult süvendanud. Loomulikult soovivad rõhutatult rahvuslikult-mureliku meelelaadiga eestlased nn muulaste jätkuvalt jäädavat lahkumist Eestist.

Samas tõusevad väikeriigi ette mitmed eksistentsiaalsed probleemid – pensioniealise elanikkonna suurenemine ja eri rahvustest noorte emigratsioon. Tõelises vene stiilis küsigem: „Kes on süüdi?” ning „Mida teha?”. Siinsed inimesed ei ole ju oma valdavas enamuses sisemiselt sugugi vastu võtma Kolmanda maailma pagulasi, näiteks Sudaanist või Somaaliast. Pealegi kipuvad sõna otseses mõttes tõelised immigrandid tihtipeale lähenema siin elavatele rahvusvähemustele. Esialgu vaid olmetasandil. Kohaliku poliitilise eliidi mõnevõrra tagasihoidlikumalt indoktrineeritud pead üritavad panustada vähemalt osaliselt assimileeritud või integreeritud mitteeestlastest noorte positiivsele eeskujule. Siin tekitab isiklikult minus hämmeldunud nõutust võimudepoolne Mustamäe Reaalgümnaasiumi õpilase Sergei Metlevi juhmilt visa eksponeerimine lõimumise musternäidisena. 2009 sai ta isamaaliselt haridusministrilt Tõnis Lukaselt Keeleteo preemia eesti keelele ja rahvuspoliitikale väljendatud toetavate esinemiste ning artiklite eest. Tulevikus ei saa välistada isegi ordenit! Ometigi tekkis mul kahtlus: kas eesti keele olukord kaasaegses Eestis on niivõrd hull, et ühe hästi noore inimese arvamust hakata nii kiiresti tunnustavalt-ametlikult esile tõstma? Hmm…

Hoopis tähtsam on minu arvates venelaste seisukoht antud küsimuses. Ja ma pean möönma, et enamikule nn muulastest ei lähe hr Metlev üleüldse korda. Konstateerin seda tõsiasja täiesti emotsioonideta. Mind paneb ainult imestama võimulolevate poliitikute ignorantsus mitteeestlaste arvamuse hindamisel. Kuigi ilmselt mõningad neist teadvustavad endale vägagi selgelt selle eksponentfiguuri sobimatuses rõhuva osa nn muulaste jaoks. Kuid esitagem kasvõi retooriline küsimus: „Keda huvitab manipuleeritava objekti arvamus?!” Integratsiooni järjekordne linnuke on ju kirjas.