Minu kodus töötavad pliit ja veeboiler gaasiga. Eesti Gaas teatas teisipäeval, et tõstab eratarbijatele hinda 17 protsendi võrra. Kevadel oli ta juba hinda tõstnud.

Möödunud nädalal nägin “rõõmu” Hans H. Luige silmis, kelle trükikojas töötavad masinad elektriga. Nimelt peavad suurettevõtted ostma elektrit vabaturult, keskmine börsihind tõusis aga rekordkõrgele tasemele 44,9 €/MWh.

Eesti Energia vastav pressiteade kandis eriti totrat pealkirja: “Kuumad ilmad tõid kuumad hinnad”. Mis sest, et keset suvelõõska peaks nõudlus olema eriti väike (kes kütab praegu? kes põletab lampe?) ning hind madalam kui muru. Aga ainult tõeline tumba ei oska hinnatõusu põhjendada. Kohe ilmuski välja jutt, et ülikõrgete hindade põhjusteks olid Vene-Soome kaabli hädad ning tootmise katkestus Loviisa tuumajaamas.

Ja sel esmaspäeval tuli uudis uuest rekordist: 64,5 €/MWh. Nädalane kasv oli “kõigest” 44 protsenti...

Hinnad tõusevad kõikjal meie ümber. Minu arust kasutavad ettevõtjad jõhkralt ära poliitikute-analüütikute juttu, et masu hakkab läbi saama, ja püüavad esimesel võimalusel hindadele juurde keevitada. Meedia võiks edaspidi kajastada räigemaid hinnatõuse rubriigis “Hädad ja õnnetused” koos tulekahjude, liiklusavariide, uppumissurmade, varguste ja muu säärasega.

Ning Eesti Pank ei saa oma tööga hakkama. Sest keskpanga ametlikuks missiooniks, tema peamiseks ülesandeks on tagada hinnastabiilsus Eestis.

Krooni kurss euro suhtes on olnud tõesti kindel, kuid mitte kaupade suhtes. Buumi ajal kasvas tarbijahinnaindeks (THI) isegi üle kümne protsendi aastas.

Mullu oli indeksi väärtus küll -0,1 protsenti, kuid samal ajal kahanesid eestlaste palgad ehk sisuliselt muutusid kaubad meie jaoks ikkagi kallimaks. Hinnastabiilsusest polnud juttugi.

Võite nüüd küsida, et mida ma siin kroonist heietan, kui varsti läheme üle eurole.

Kuid mis on ühisraha eesmärk? Euroopa Komisjoni reklaamtrükis “Kuidas euro meie kõigile kasu toob?” alustab euro eeliste loetelu järgmiselt: stabiilne raha, madal inflatsioon ja madalad intressimäärad, hindade läbipaistvus...

Seal on ka lõik: “1970ndatel ja 1980ndatel oli inflatsioon paljudes liikmesriikides väga kõrge, kohati 20 protsenti ja enamgi. Kui hakati valmistuma euro kasutuselevõtuks, langes inflatsioon ning on euro käibeletulekust saadik püsinud euroalal kahe protsendi ringis. Madal ja stabiilne inflatsioon on kasuks kõigile.”

Kas usute, et euro peatab meil hinnatõusu?

Viimane uudis Eesti THI aastakasvu kohta oli +3,5 protsenti...

Sulev Vedler,
peatoimetaja asetäitja
(Priit Hõbemägi on suvepuhkusel.)

LISANDUS:

Valet kirjutate, raisad

Reedel hommikul arvutit avades leidsin stiilse pealkirjaga protestikirja "Valet kirjutate, raisad." Selle saatis Vapiano restorane opereeriva firma juhatuse liige Tarvo Jaansoo vastuseks möödunud nädala juhtkirjale "Tõstavad hindu, raisad".

Jaansoo märkis, et Vapiano ei tõstnud pitsade ja pastade hindu 50 krooni pealt 62,59 krooni peale nagu paberväljaandes seisis, vaid 60 krooni pealt 62, 59 krooni peale. Ehk hinnatõus polnud mitte 21 protsenti ("Ükski restoran ei saa sellist meeletut hinnatõusu endale lubada"), vaid ainult neli protsenti.

50 krooni maksis talvel ja kevadel hoopis populaarne Lõuna Diil, mis oli komplekspakkumine lõunatajale ja mida firma reklaamis sõnadega ’’Linna nutikaim lõuna 50 krooni’’.
Jaansoo selgitas ka hinnatõusu põhjuseid. Esiteks polnud Vapiano tõstnud hindu mitte ühtegi sentigi alates 2008. aastast, sõltumata vahepealsest käibemaksu tõusust, sõltumata lisandunud Tallinna müügimaksust, sõltumata paljude Vapiano poolt suures mahus kasutatavate toorainete (näiteks piima- ja juustutooted) suurest hinnatõusust, sõltumata vee, elektri, gaasi jne hinnatõusudest. "Oleme teinud kõik selleks, et hoida oma väga kvaliteetse toidu hindu sellisena, nagu tuhanded meil söömas käivad külalised on harjunud maksma," märkis ta.

Tarbijana kiidan: tõesti tubli!

Teiseks selgitas ta, et hinnatõus oli seotud juulis rakendunud nõudega näidata hindu korraga kahes vääringus: kroonides ja eurodes. Kui varem olid Vapianos viie või nulliga lõppevad hinnad kroonides, siis alates esimesest juulist on nad samamoodi ümmargused eurodes täis-ja pooleuro hinnad on Vapiano kontserni euroala restoranidele kehtiv nõue pasta-ja pitsa hinnagruppidele. Seega on Vapiano külastajatel juba täna teada, millised saavad olema hinnad alates 1. jaanuarist 2011.

Ehk Vapiano tegi paljuräägitud turundusliku hinnamuutuse ära varem kui teised ettevõtted.
Jaansoo lisas ka, et eelpooltoodut arvestades ei nimeta ta toimunut mitte hinnatõusuks, vaid "hindade korrigeerimiseks", kuna.

Vabandan siinkohal hr Jaansoo ja Vapiano ees, kelle häid roogasid olen pruukinud seni vähemalt korra nädalas. Minge ja proovige, te ei kahetse!

PS. Reedel lugesin ka professor Tiit Hennoste artiklit Sirbis "Siin- ja sealpool kuldset eesriiet", mida tema lahkel loal tsiteerin. Hennoste märkis, et "üks huvitav sõna on hakanud levima. Hindade korrigeerimine. Firma X tõstab hindu ning tema PR -esindaja kuulutab: „Ei, me ei tõstnud hindu, tuleb kõnelda hindade korrigeerimisest.” /../ On olemas üks lingvistikaharu, mille nimi on kriitiline diskursuseanalüüs ja mis tegeleb eeskätt meediakeele ja selles avalduva varjatud võimu ja manipuleerimise analüüsiga. See ala kujunes välja rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi ja vähemalt sama kaua on loksunud tema õpikutes manipuleerimisnäide nimelt sellest, kuidas hindade tõusu asemel kõneldakse hindade korrigeerimisest."

Hennoste lõpetas oma loo väitega, et "Eesti ärimees on armutult ahne, aga mitte armetult loll. Kui ta muudab hindu esimesel hetkel pärast eurotulekut, siis võib tulla boikotiähvardus nagu Rimile ja siis peab vabandust paluma ja vaeva nägema. Parem alustada vaikselt ja varem. Siis ei saa keegi ütelda, et hinnad tõusid eurole üleminekuga. Lisaks on hindadel kalduvus liikuda nii, et saaks kirjutada nende viimaseks numbriks 95 või 99. Ei jää bussipileti hinnaks 9 eurot 27 senti. Jääb parimal juhul 29 ja halvemal juhul 49. Ei jää ajakirja hinnaks 1.92. Jääb 1.99. Ja ma ennustan lihtsat asja: paljud, väga paljud hinnad tõstetakse (vabandust, korrigeeritakse) veel sügisel sinnani, et nad lõpevad sobiva numbriga eurodes. Nii pole aastavahetusel vaja enam midagi tõsta. Hundid on söönud ja lambad söödud. Aga ma usun, et suurima võidu saavutavad need firmad, kes tõstavad hinnad veidi üle täisarvu piiri. Ja siis kohe pärast eurotulekut need allapoole piiri viivad."