Sulev Vedler

Jah seetõttu, et midagi sellist on Eestis juba juhtunud.

Soojal ööl vastu 8. augustit 1976 avas purjus Nõukogude piirivalvur Bagižev Kunda lähedal Letipeal automaatrelvast tule ülevabariigilist kokkutulekut pidanud gaasitöötajate pihta. Surma sai kuus pidulist, haavatuid oli 17. (Laagris viibis 344 inimest.) Lisaks tappis mõrtsukas kroonukaaslase, kes püüdis teda maha rahustada.

Kas Letipea lurjus Bagižev oli tapmisest juba varem unistanud või toimus juhtunu üksnes vindise pea tõttu, ei saa me kunagi teada, sest lõpuks lasi massimõrvar ka ennast maha. Kaheksa surnut Letipeal pole päris sama kui 68 Utøya saarel, aga mõlema puhul oli tegemist suvise telklaagri, metsa alla põgenemise, süütute ohvrite ja üksiku püssimehega.

Vahe on ka selles, et Nõukogude võim salastas juhtunu. Uudistes massimõrvast ei räägitud, ajalehtedes sellest ei kirjutatud. Ohvrite matuste ajaks toodi Rakverre tugevdatud miilitsajõud, keskvõim kartis Eesti rahva viha.

Nõukogude Liit oli küll rahvaste sõpruse liit, aga seda vaid paberil. Eestile pärandas see “liit” (loe: okupatsioon) päris võimsa multikulti-probleemi. Need on meie "muukeelsed" ja see muu keel pole soome ega inglise, vaid vene oma.

Venelased ei erine meist nii võimsalt nagu moslemid tüüpilistest norralastest, aga meil pole ka eriti palju ühist. Isegi kirikud on erinevad.

Aastaid tahtsime uskuda, et suudame lõimuda. Kuni tuli pronksiöö ja seisu klaariks lõi. Eesti multikulti oli kaputt juba kolm aastat enne seda, kui keskpankur Thilo Sarrazin samalaadse jutuga Saksa ühiskonna üles ärritas. Pronksiöö lõppes vaid ühe laibaga. Keegi kaak (või oli neid mitu?) julges surnuks pussitada õnnetu Dmitri Ganini, aga tapmist üles tunnistada ei julge. Häbi!

See mäss võinuks kujuneda hoopis verisemaks, kui Notšnoi Dozori pooldajate vastu astunuks välja Eesti äärmusrahvuslased. Ma ei tea, kas nad said ise toimuvast aru või pani neile aru pähe kaitsepolitsei, oluline on, et eesti-vene kokkupõrked jäid tookord ära.

Eesti ühiskond on pärast seda taas rahunenud, aga mitte lõpuni. Aeg-ajalt kuulen murejutte, et venekeelne rahvaosa taotleb rohkem tulirelvade ostulube ja külastab lasketiire. Aga samas rahustavad teised, et pole siin midagi erilist, ivanid on alati relvade vastu huvi tundud.

Õnneks suudavad “organid” äärmusühingutel silma peal hoida. Teine asi on Anders Behring Breiviki suguste üksikute huntide ja joobes automaaturitega. Nende nullimine sõltub sageli vaid pimedast õnnest.

Ja kindlasti mõtlevad eestlased edaspidi, millised ohud valitsevad eemalseisvatel saartel peetavatel üritustel. Nargenfestivali õnneks said esinemised Naissaarel selleks suveks läbi.