Tiina Jõgeda: Enesetunde küsimus
Eestlased on oma eluga rahul, aga virisevad kohutaval kombel. Niimoodi võiks kokku võtta värskelt avaldatud Inimarengu Aruande tulemused. Eestlane leiab, et riigi kui sellise arengusuundadega võib enam-vähem rahul olla, aga oma isikliku elu kulgemisega eriti mitte. Raha võiks ikka rohkem olla, töökoht peaks parem olema, tervis pole ka päris see, ja abikaasa pole just lotovõit... Me näeme olukordi mustemates toonides, kui asi väärt. Pessimistlikud oleme, ühesõnaga.
Sotsioloog Peeter Vihalemm ütles Päevalehes aruannet kommenteerides, et “igapäevaelu ja enesetunde üle on nurinat üsna palju” ning et me oleme “üldiselt üsna kriitilised”. Tegelikult kinnitavad uuringud, et rahva tervis on parem, kui inimestele endile tundub. Ka paljudes muudes näitajates oleme tublimad, kui ise endast arvame: keskmise eluea näitajad on paranenud, haridusindeks on parem kui Põhjamaades. Miks me siis rahul pole?
Kahekümne aastaga on rahvuskehandi enesetunne liikunud W-kujuliselt üles-alla, sõltudes riigi majandusjärjest – aga mitte ainult. Õnnetunde sidumine rahakoti paksusega on ammu moest läinud arusaam. Raha annab hea enesetunde kahel juhul: kui ta päästab näljasurmast, ja kui teda on nii palju, et inimesel tekib vabaduse tunne.
Majandusjärg tähendab töökohti, lootust palgatõusule, sealtkaudu terendusega mõnusamale kodule, puhkusereisidele, õppimisvõimalustele – kokkuvõttes turvatundele. Ent finantsiline vedamine pole ainuke heaolu allikas. Näiteks 1990. aastal väitis eestlane, et ta tunneb end optimistlikult, ometigi oli see aeg, kus Eesti oli kartulikoorte söömisele kõige lähemal. Riigi vabadus oli sel hetkel tähtsam ostlemisvabadusest. Aga siis, kui 2008. aasta majandusmulli lõhkemine vahukoore meie tordilt pühkis, oli rahvuskehand mustas masenduses, majanduskriis tõi järsu kukkumise heaoluindeksis. Palk langes kümme protsenti, firma jõulupeol oli viin lahjem ja sült õhem – õudne!
Õnneuurijad arvasid veel möödunud sajandi seitsmekümnendatel, et subjektiivne heaolu sõltub välistest teguritest, nagu sissetulek, haridus ja perekonnaseis. American dream tundus ainus õige tee õnnele, kuid tootis hoopis meeleheitel koduperenaisi. Muidugi peab riik hoolitsema meie turvatunde ja heaolu eest, millekski muuks meil riiki vaja polegi. Ent heaolutunde tekitamises ei maksaks ainult riigile või Nikkei indeksile lootma jääda.
Tänapäeval on aru saadud, et võime eluga rahul olla sõltub rohkem inimese psüühikast, täpsemalt sellistest kaasasündinud isikuomadustest nagu neurootilisus ja ekstravertsus. Neurootilistel inimestel lihtsalt ongi rohkem negatiivseid emotsioone, nad märkavad (ja tähtsustavad) kergemini heidutavaid olukordi. Ekskstravertsetel, avatud suhtlemislaadiga inimestel koguneb kergemini positiivseid tähelepanekuid. Need on kaasasündinud omadused, mis elu jooksul vähe muutuvad: et inimene ei saa end vägisi muuta avatumaks ja rõõmsameelsemaks, joviaalsemaks suhtlejaks, kui ta on.
Rahulolu allikad sõltuvad ka vanusest. Noor on eluga rahul, kui ta tunneb, et kooliasjad on korras ning ta kujutab enam-vähem ette, kuhu ta tööle saab. Keskealiste enesetundele on tähtsad sissetulek, pereelu ja tervis. Vanainimeste meeleolu sõltub pensionist ja tervisest.
Psühholoogid ja sotsioloogid ei oska õnnelikkust ja head elu muud moodi mõõta kui inimeselt küsida, kuivõrd ja millega ta rahul on. Subjektiivsel hinnangul on kaks komponenti: tunnetuslik komponent tähendab üldist rahulolu oma töö, abielu, sissetulekute ja muu sellise igapäevaeluga seotuga. Emotsionaalne komponent tähendab tundeid, mis meis tekivad, ja tähendusi, mis me sündmustele ise anname. Parem oleks, kui positiivseid tundeid koguneks rohkem kui negatiivseid. Ja siin tulebki mängu eestlase hüperkriitilisus ja virisemisvõime. Neid aga saab hea tahte korral vaigistada.
