Tiina Jõgeda

Milline kehaosa on kõige defitsiitsem? Ei, mitte maks, mis elupõletamise käigus kergesti kärbuma kipub, mitte ka neerud, mille doonoreid dialüüsiaparaatide all pikisilmi oodatakse. Kõrvad! Meil valitseb katastroofiline kõrvade puudus – selliste kõrvade, mis on võimelised veidike ka kuulama, teisele inimesele keskenduma ja parimal juhul isegi räägitust aru saama. Kas on nii raske poolteist minutit suu kinni hoida ning unustada oma tähtsad mõtted ja kuulata, mida teine inimene – olgu selleks laps, elukaaslane, kolleeg või Maxima kassapidaja – tegelikult öelda tahab? Jah, on küll raske. Vaevalt jõuad hakata oma kurba saatust kurtma, kui juba vaadatakse kella, näpitakse telefoni ja lõigatakse su ettekandele vahele! Ainukesed, kes sind osavõtlikult kuulavad, on võrkturunduse müügimehed. Herbalife’i ja Tupperware agendid on saanud eriväljaõppe hooliva kuulamise alal, sest empaatia tagab äriedu.

Me elame paralleelsete monoloogide maailmas, millest väga vähestel on õnne dialoogiks kasvada. Suurem osa kõrvu meie ümber tunduvad olevat sellised, mis kuulevad, aga ei kuula – nagu on ka silmi, mis näevad, ent ei märka. Tulemuseks on märkamatud inimesed.

Meie koolid on täis lapsi, keda keegi ei märka. Mille põhjal neid ära tunda? Selle põhjal, et nad on nii tublid! Taani lastepsühholoog Jesper Juul ütleb, et on oluline vahe, kas lastes arendatakse enesekindlust või eneseaustust. Tark lapsevanem teab, et last tuleb kiita, sest positiivsete kinnituste najal idaneb temas tänapäeval eluks nii vajalik eneseusk, meie võimekuse mõõdupuu. “Selle tulemusena on paljudel inimestel tekkinud ülespuhutud ego, mis on reaalse minatunnetuse üpris kehv aseaine,” kirjutab Juul oma bestselleris “Sinu tark laps”. Veel targem lapsevanem püüab lapsega käituda nii, et sel areneks loomulik eneseaustus.

Eneseaustus on sisemine tugisammas, teadmine ja kogemus, kes me oleme. Inimesed, kellel on hästi arenenud eneseaustus, tunnevad end iseseisvana ning neil on endaga kerge olla, ütleb Juul. Kui palju te selliseid lahedaid tüüpe tunnete, kes ei piina end (ja lähedasi) enesekriitika ja kõikvõimalike süütunnetega? Julgen arvata, et mitte eriti paljusid. Enesekindlus on õpitav, selle puudumine aga praktiline pedagoogiline probleem, mida saab osava treeninguga parandada. Minge Peep Vainu saavutus-koolitusele ja kõik saab korda! Eneseaustuse lätted on aga lapsevanemates, kes ideaalis väärtustavad last sellisena, nagu ta on. See on peenike kunst, mida (erinevalt saavutama õppimisest) õieti kusagil ei õpetata.

Kõik halb saab alguse pudrukausist, mida sunnitakse tühjaks sööma. Tühi taldrik on märk kuuletumisest ja korralikust käitumisest. Ahaa, mõtleb väike prints, siin nende planeedil on välised väärtused tähtsamad kui minu sisetunne, olgu siis, ma kasvan kombekaks ja edukaks ega näita enam kunagi välja, kui tühisena ma end seejuures tunnen. Kiitmine, kriitika, hinnangud ja tunnustus on Jesper Juuli arvates tuleohtlik materjal. Kui lapse spontaansele eneseväljendusele järgneb hinnang, olgu viiepallisüsteemis või emme kiidusõnadena – kaotab laps võime oma tegelikust minast aru saada. See asendub püüuga meeldida, käituda nii, nagu kool ja kodu temalt ootavad. Tunnustusvajadus toodab partiide kaupa “egoõhupalle”, millel on oht mõne ettenägematu sotsiaalse orgi otsa lõhki plaksatada, sest egopallikestel puudub kaitsev eneseaustuse kiht.

Aga kuidas väärtustunnet kasvatada – olgu suurtes või väikestes printsides? Meil räägitakse palju sellest, et andmine on hea: lähedastele tuleb jagada tähelepanu, aega, armastust jne. Õige. Et aga inimene saaks tunda end täisväärtuslikuna, tuleb tal võimaldada midagi head ka vastu anda, et ka tema tunneks end teiste jaoks vajalikuna.