Tiina Jõgeda Annika Haas / Eesti Ekspress

Kas keegi on kohanud last, kes kunagi ei jonni? Loodetavasti mitte, sest sellise lapse puhul peaks eeldama tõsiseid arenguprobleeme. Imelik, et väikestele inimestele pannakse jonnimist pahaks ja tehakse kõik, et see kähku tõkestada, ent suureks saades osutub jonnakus korraga vooruseks. Iseendale kindlaks jäämine, oma tahte selge väljendamine ja selle järjekindel saavutamine, visadus, on täiskasvanute maailmas positiivsed omadused, eestlaste puhul suisa rahvusliku identiteedi alus. Aga lastele on selline käitumine keelatud! Kust peaks ta suureks saades võtma oskuse tublilt sõrad vastu ajada, kui lapsepõlves on nii vanemad kui ühiskond talle üheselt selgeks teinud, et jonnimine on kuritegu?

Jonn on üks vahendeid, millega inimene oma vajadusi väljendab. Laste puhul, kellel pole veel piisavalt sõnavara ega eneseanalüüsi võimet, ongi see ainuke keeleoskus, mida tema kõriaparaat kasutada võimaldab.

Ma ei väida, et saekaatri võimsusel kriiskav laps supermarketis või liivakastis on nii nummi ja loomulik nähtus või et laps peaks soovi korral poole ööni multikaid vahtima ning aedviljapüree köögiseintele määrima. Ei, jonn on sümptom, millesse tuleb suhtuda täie tõsidusega.

Minu suur lemmik, taanlasest pereterapeut Jesper Juul seletab jonnimist kui “inimolendi võõrandamatut õigust isiksuslikule arengule ilma dogmade ja autoritaarsuseta”. Põhimõtteliselt, jah, jonnimine on tagajärg, märguanne, et midagi on viltu läinud. Kasvatuses? Selge see. Ent Jesper Juuli arvates ei tähenda kasvatamine, et peaksite oma maimukest veelgi enam drillima. Vastupidi, igasugune kasvatamine on kurjast, sest see, mida me siiani oleme mõistnud termini “kasvatus” all, on “ühtaegu nii ebavajalik kui ka otseselt kahjulik”, ütleb ta raamatus “Sinu tark laps”. Aga ma ei tahaks selle tarkusega liputada emme ees, kelle jõmpsikas juba teist tundi keeldub papusid jalga panemast...

Iga lapsevanem peaks lastekasvatusest ja suhetest lapsega 21. sajandil teadma, et kasvatamine on kahjulik nii lastele kui ka täiskasvanutele ning nendevahelisele suhtele! Kasvatamise all peab ta silmas sellist piparkookide vormimise laadset tegevust, mis hingest ega isiksusest ei hooli.

Perekond kui ühiskonna algrakuke (vana hea Engels) on aegade algusest olnud range hierarhiaga süsteem, kus valitsevad reeglid ja kord. Need peavad tagama lapsevanemad kui võimulolijad. “Meestel oli absoluutne võim naiste ja täiskasvanutel laste üle. Abielu edukus sõltus naise suutlikkusest ja valmisolekust oma abikaasale alluda.” Nagu kõikide totalitaarsete struktuuride puhul oli perekonnaski ideaal avalike konfliktide puudumine. Need, kes ei nõustu koostööd tegema, saavad tunda vägivalda või isikuvabaduste piiramist. Ja põhilised vastuhakkajad olid ikka rikkumata meelega lapsed. Et hoida laste füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed pürgimused kontrolli all, tuleb rakendada paari elementi – vanemate üksmeelt kasvatuspõhimõtetes ja resoluutsust. Unustage need vanamoodsad tõed!

Laps kasvab 21. sajandil hoopis teiselaadses “ühiskonna algrakukes”, mis ei pea enam olema võimustruktuur ja emme-issi kasvatuspoliitiliste kokkulepete tanner. Empaatia ja lapse võrdväärse isiksusena kohtlemine ruulivad.

Ent iga lapsevanem teab ka, et lapse tahtmist mööda elamine viib kiiresti kaosesse. Laps ei tee vahet oma tahtmiste ja vajaduste vahel jah, ta tahab Party Animal´i, aga ta vajab tähelepanu ja hoolimist, tunnet, et teda mõistetakse ja armastatakse. Ehk nagu Jesper Juul seda peenemalt väljendab: oluline on see, kuidas lapsevanemad tajuvad oma lapse iseloomu ja energiahulka.

Et aru saada, mis on jonni kui sümptomi taga, tuleb last kuulata. Mitte selle kõrvaga, kus kumisevad ühiskondlikud reeglid ja vanemlik häbitunne, vaid südame ja kõhutundega. Muidu kahjustub lapse terviklikkus ning ta ei oskagi suureks saades jonnida ega oma tahet väljendada.