Märtsist alates olen täitnud rubriiki “Õnne valem“. Selline valem on tõepoolest olemas, mainekate psühholoogiaprofessorite väljatöötatud, inimkatsetega kontrollitud ning kinnitatud nagu peab.

Siin see on: H=S+C+V.

Õnn (H, ingl. k happyness) võrdub kolme liidetava summaga. Need on pärilikud eeldused (S - set range), elu sündmused (C - circumstances of the life) ja vaba tahtega kontrollitud tegevused (V - voluntary control). Ehk siis võime kogeda õnnetunnet sõltub geenidest, lastetoast, haridusest, rahast, tervisest, abielust – ja hinnangust, mis te kogu sellele kompotile nimega Minu Elu annate.

Hinnang isiklikule minevikule on selles valemis oluline muutuja.

Martin Seligman, mu selle suve armastus, soovitab kogu mineviku üldse üle parda heita. “Lapsepõlve juhtumusi hinnatakse üle,” leiab ta, “kogu minevikku hinnatakse üle.”

Ometigi on mineviku lahtirääkimine, seoste leidmine lapsepõlvesündmuste ja hetkeolukorra vahel, psühholoogikabinettides enim käsitletud teema. Ravitoime seisneb selles, et kui aru saada, et mu praegused hädad ja mured pole niivõrd tingitud praegusest eluperioodist, vaid on läbi elu sabas lohisevad tundelaibad, siis ei tundu käesolev hetk nii traagiline. Näiteks lahkub teie pikaajaline partner suveöösse käsikäes uue kallimaga. Kurb tõdemus “appi, mind hüljati” on sel hetkel asjakohane. Kui sellele aga lisandub lõppu arusaam “jälle, nagu alati” – siis on seal taga arvatavasti lapsepõlvetrauma. Vestlust psühholoogiga teemal, kes teis lapsena hüljatusetunde tekitas, kas uttutõmmanud isa või kodutöödesse mattunud ema, jätkuks kauemaks.

Martin Seligman ütleks aga siinkohal stopp.

“Lapsepõlve suurtraumad võivad mõneti mõjustada täiskasvanu isiksust, kuid ei ilmne selgesti. Uurimused ei näita, et täiskasvanu depressiooni, ängi, luhtunud abielu, narkomaania, seksuaalprobleemide, töötuse, laste jõhkra kohtlemise, alkoholismi, raevukuse pärast võiks süüdistada seda, mis temaga lapsepõlves juhtus,” kirjutab Seligman.

Martin Seligmani sõber, teine 20. sajandi psühholoogia suurkuju Aaron Beck uskus ka kunagi, et depressiooni on võimalik ravida, kui masendunuga tema masenduse põhjusi lõputult analüüsida. Paraku avastas Beck, et depressiooni põhjustest rääkimine ja rääkimine ja rääkimine teeb...asja hullemaks. Becki patsiendid vajusid veel sügavamasse meeleheitesse ning kuulus psühhiaater oli nendega püsti hädas.

Ühtaegu märkas ta, et ka paljuleierdatud postulaat “kui oled vihane, näita oma viha välja” töötab tagurpidi. Oma viha välja elades vihanivoo ei alane, vaid hoopis kerkib. Seda kinnitas vererõhu mõõtmine katseisikutel – see tõusis pärast raevuhoo välja valamist. Aga omapead jäetud emotsioonid hajuvad!

Beck heitis vestlustes patsientidega minevikusündmused otsustavalt kõrvale ja keskendus tuleviku ülesehitamisele. Selleks võimendas ta positiivseid emotsioone, mälestusi, tänulikkust, andestamist, mis omakorda vähendab kibestumist.

Hüvasti, Freud! Kallim läks roostikku? Las läks – pärast mõõdukat põdemist tuleks olla rõõmus, et elus avanevad uued võimalused. Kõlab ju ilusti?

Kõiki muutujaid selles valemis muuta ei saa. Geenid on geenid. Lapsepõlv on möödas. Jääb üle kolmas tegur: vaba tahtega kontrollitud õnn. Suurendades selle osakaalu, saades oma tunnete peremeheks, on kohe ports õnne juures. Nobeli preemia laureaat, psühholoog Daniel Kahnemann tegi kunagi katse, kus osales 900 Texase koduperenaist. Nad pidasid päevikut, kuhu panid detailselt kirja oma päevasündmused ja nendega seotud tunded (õnnelik, rahutu, murelik, väsinud jne). Uurijaid hämmastas, et laste kantseldamine ei tekitanud katsealustes mingit õnnetunnet ja kuulus pigem skaala negatiivsesse otsa koos majapidamistööde ja kokkamisega. Selgus, et viis kõige enam positiiivseid tundeid tekitanud tegevust olid seks, suhtlemine sõpradega, lõõgastumine, palvetamine või mediteerimine ja söömine. Palju maha ei jäänud edetabelis ka sportimine ja teleka vaatamine. Millisesse tähtsuse järjekorda te oma õnne allikad panete, on vaba valik.