Tiina Jõgeda Annika Haas / Eesti Ekspress

Selle aasta rahvusvahelisel naljapäeval levis kettkirjana üks sõnum, mis nägi välja nii:

“Anilut tgarad isinemed okvasad sdea legdua. Usmtuaku isnieme aju vimõekus. Cabdmrige ükioliols lbäi vuidid uruignu jgäri ploe snõas thtedäe jäjreokrd oulnile. Auikne oulinle asi on, et einseme ja vinmiae thät paeavd õeigl khoal oelma. Üeälnuäjd theäd vivaõd olla tiekälilut sisass ja igkaki suadud sdea imla pbolreetmieda lgudea.”

Tõlget pole ju vaja? Me oleme tõepoolest võimelised sõnadest aru saama, isegi kui hullunud tähed on oma kohtadelt lahkunud. Piisab vaid paarist tähevihjest, et aru saada, mis sõnaga tegemist on. Tervitused siinkohal meie vahvale keeletoimetajale Katile!

See pole aprillinali. Üks maailma mainekamaid psühholooge, Kanada eestlane Endel Tulving on seda nähtust aastakümneid uurinud ning ristinud selle praiminguks.

Igaüks, kes igava koolitunni ajal poomismängu mänginud, teab ilma Cambridge’i ülikoolis korraldatud uuringut lugematagi, et sõnade ära arvamine üksikute tähtede põhjal pole teab mis kunst. Seda ülesannet kutsutakse lünkade täitmiseks. Siia alla käib ka anagrammide lahendamine ja tagurpidi pööratud teksti lugemine. Sama kehtib esemete ära tundmisel mõne detaili põhjal.

Praiminigu ülesandeks “näib olevat” (teadlased ei tea kindlalt) objektide äratundmisele kaasa aitamine. “Praeguses uurimiste algstaadiumis me teame praiminigu kohta suhteliselt vähe,” ütleb Tulving raamatus “Mälu”.

Kaua aega mõeldi mälust kui mingist suurest laoruumist, mille soppe küll veel ei tunta, kuid mis on siiski üks terviklik panipaik. Alles hiljuti jagasid teadlased mälu allsüsteemideks, millel on erinevad tööomadused. Protseduurilise mälu valdkond on tegevused, mis nõuavad oskusi, semantiline mälu on seotud faktiliste teadmistega ja episoodiline mälu võimaldab meil mäletada isikliku elu sündmusi. Praimingut hakati alles hiljuti pidama iseseisvaks mälu vormiks.

Kahju, et sõnale pole õnnestunud leida sobivat eestikeelset vastet. Mõiste ise tähistab olukorda, kus mingi tegu muutub hõlpsamaks seeläbi, et see on vähemalt korra inimese elus juba ette tulnud. “See varasem esinemine toimub teadvustamata krundina, mis järgmisel korral teeb asja inimesele paremini kättesaadavaks,” arutleb Jüri Allik Tulvingu raamatu “Mälu” eessõnas. Sisuliselt olekski kruntimine õige eestikeelne vaste.

Tulving ise ütleb, et praiming on kõikidele elusolenditele eluline vajadus, sest olulisi objekte ümbruses peab ära tundma ilma neid pikemalt uurimata: “Gasell, kes põõsas triipe näeb ja plehku pistab, jääb ellu ja saab järglasi, too aga, kes triipude taga kiskjat näha ei oska, jääb hätta.” Tulving on nähtust nimetanud ka küsimärgimäluks. “See nagu polekski mälu, vaid osa nägemistajust.” Kõige lihtsam praiming on lugemine. Silm haarab ainult osa sõnast, aga ikka tunneme sõna ära.

Tulvingu ja tema kolleegide ammendamatu uurimisallikas on mälukahjustusega patsiendid. Mälu kaotanud inimene ei mäleta paljusid asju, aga sõna äraarvamise mängu oskavad nad küll! Tähendab, nad toetusid oma mälule! Juba 60ndatel avastati, et mälukahjustusega inimesed on teatud mälutestis sama edukad kui normaalse mäluga inimesed. Esialgu ei osatud sellest avastusest midagi huvitavat järeldada. Kuni Endel Tulving hakkas seda uurima kui seni kirjeldamata mälu liiki.

Praimimise märkimisväärne omadus on see, et ta erinevalt teistest mälu liikidest on teadvustamatu. Sellepärast ongi seda nii vähe uuritud, et sellise asja olemasolu isegi ei kahtlustatud. Tulving ütleb, et praiming on märkimisväärne uurimisvaldkond, sest see lubab heita valgust sellele, kuidas toimib mõistus.

...Kui mu Ameerika kirjasõber Sirje sai teada, et sõnapusserdisel on tegelikult teaduslik seletus, tegi ta kohe oma abikaasa peal eksperimendi. Tulemus oli selline: “Täheldasin, et mu ameeriklasest abikaasa eesti keel ei ole siiski veel sel tasemel, et praiming toimiks. Mul jälle ingliskeelse tekstiga natuke juba mõikab...

Nii et huvitav küsimus tekkis, kust alates on keeleoskus sealmaal, et praiming toimib.” Knea kvedaet!