Peatugem budistliku usujuhi tiitlil "Tema Pühadus”. Ikka ja jälle vaatan hämmastuse ja kurbusega neid inimesi, kes näevad ühes või teises maises isikus mingit jumalikku oreooli, eluveeallikat või koguni universumi loojat ennast.

Olgu olud millised tahes, need inimesed otsivad metsade vahelt üles oma kaikanõiad, et veel üks taro-sessioon teha. Teised klammerduvad kristlikes kogudustes kümne küünega pastorite külge, arvates, et ainult pastorid, need "pühad ja eksimatud”, võivad neid päästa hukatusest ja elukõrkusest.

Imestan paljude nendegi üle, kes kogunevad õhinaga Vatikani Püha Peetruse väljakule, et saaks korragi paavsti näha, veel parem teda puudutada. Minu jaoks ei ole olemas Pühasid Inimesi, kes meid oma "saatusest” võiks päästa ning kelle järele peaksime hardusega jooksma. Ainult Jumal on püha. Mina vaatan Tema peale ja juhindun Temast.

Kõigil teistel, meil siin all on omad vead ja kiusatused – minul, sinul, dalai-laamal ja päris kindlasti ka paavst Benedictus XVI-l. Me eksime ja komistame, sildistame ja mõistame hukka, meil ei jätku alati armastust ja kaastunnet. Aga oh seda püha silmakirjalikkust! Samal ajal, kui budismi usuvennad kusagil Sri Lankal või Vietnamis teisitiuskujaid tögavad, räägib nende vaimne juht Tallinnas meile rahust, lahkusest, kaastundest ja armastusest. Ning suunab meid sisemise tasakaalu otsingutele.

Neid üldinimlikke väärtusi tõstab tiibeti usujuht siin esile iga kümne aasta tagant, kui jälle külas on. Aga sadades Eesti kirikutes räägitakse täpselt samadest asjadest tühjadele pinkidele igal pühapäeval! Miks me sealt sisemist rahu ei otsi?

Dalai-laama jutu põhjal võib järeldada, et me elame religioonide vabaturul – võta ja vali, milline sulle rohkem meeldib, kõik "töötavad” ja viivad lõpuks "sihile”. Ole ainult tore ja heatahtlik inimene. Ära tapa, ära valeta ega varasta – imelihtne õnne valem.

Umbes samasuguses õitsvas eksituses ja võltsrahus elasid Iisraeli ja Juuda kuningriigid 8. sajandil eKr. Arvati, et kõik teed viivad lõpuks jumala juurde välja, kummarda või teeni mida või keda tahes. Sellisel lodevusel head vilja olla ei saanud. Tulemus oli majanduslik, moraalne ja sõjaline allakäik, riigi häving ja rahva vangilangemine.