Tõnn Sarv ---

Kunagi, miski kümmekond aastat tagasi, arutasime hea sõbraga, et mida siis õieti meil on sellist, mida kuskil mujal ei ole ja mis sunniks üldse kedagi siia tulema. Pärast pikka otsimist ja mõtlemist leidis sõber, et siiski on midagi sellist. Nimelt, Lääne-Eesti rannikul olevat päris tihe rändlindude liiklus. Ja et maailma linnuhuvilistele võiks see huvi pakkuda.

Pidasin tol ajal seesugust mõtet suhteliselt tühiseks.

Aga läksid aastad. Ja juhtusin lugema kuskilt, et Soome reisibürood korraldavad maailma linnujälgijatele reise just nimelt Lääne-Eestisse. Ja et Eesti-poolsed partnerid, kes peaksid hoolitsema nende turistide majutuse, toitlustamise ja transpordi heaks, ei suuda oma kohustusi tihtipeale piisavalt hästi täita.

Mida kuradit, mõtlesin ma.

Meil on loodusressurss, mis ongi tõepoolest huvipakkuv ka laiemale maailmale. Kusjuures, väga spetsiifilisele huvirühmale. Ja seda vahendavad, palun väga, hoopis soomlased. Ning, mis veelgi piinlikum, meie oma struktuurid ei suuda seda toetada. Kuidas nii?

See on ju meie maa, meie loodus ja meie ainulaadne võimalus. Miks siis, ometi, ei ole juba ammu tekkinud selle kasutamiseks meil vastavad reisibürood ja võrgustikud?

Lindude jälgijad on tõesti kitsas turismisektor, aga väga jõukas ja üha suurenev. Näiteks ainuüksi Kuşcenneti rahvusparki Türgis külastavad linnuvaatlejad pidavat jätma sinna 100 miljonit dollarit aastas. 

Just selliseid sektoreid tulekski sihtida. Just nii tulekski meie loodusressursse välja pakkuda. Täpselt, kaalutletult ja õieti. Miks, pagana pärast, pole seda meil korralikult välja arendatud, ei saa aru.

Või, noh, unikaalseid ressursse on meil ju teisigi. Meie maa seest võib leida selliseid kive, mis põlevad, palun väga. Kõik teavad, et nafta põleb, gaas põleb, süsi põleb. Aga et ka kivi võib põleda, see on midagi erilist.

Põlevat kivi leidub ju ainult Eestis ja vist veel kuskil. Missuguseid lugusid ja legende võiks selle juurde rääkida! Kuidas vanad eestlased istusid maha, panid kivid põlema ja laulsid laule.

Seda kõike võiks korraldada ka tänapäeval. Tulge, vaadake ja imestage. Pärast ostke endale paar põlevat kivi ka koju kaasa. Ilusasti pakendatult, koos mitmekeelse kasutusjuhendiga. Ei oleks ju väga keeruline, või mis.

Või näiteks Tartus, minu kodulinnas, elutseb Toomemäel hakkide koloonia. Suveõhtutel võib seal kuulda nende kisa, mis tihtipeale linnaelanikke häirib lausa. Lisaks veel nende väljaheited, mis reostavad tänavaid, autosid ja vahel ka inimesi. Nii mõnigi kord on see jutuks olnud. Et kas see ikka on õige ja et kas ehk saaks kuidagi nende arvukust vähendada.

Aga milleks? - Palju põnevam oleks teha hädast hoopis voorus. Kutsuda kõiki just nimelt seda nautima. Et on üks linn maailmas, mille vapilindudeks on just nimelt noodsamad hakid. Nagu linna kaitsjad, maskotid või midagi sellist. Nagu kaarnad Londoni Toweris.

Mõni legend juurde luuletada ja jutustada, et kuidas nad on mitu korda linna ära päästnud, vaenlase tuleku eest hoiatades või midagi sellist. Vana eesti rahvausund ju räägib, et linnusitaga pihta saamine pidavat õnne tooma, rikkaks saamist ennustama. Vajalikul viisil promomise võimalusi on palju. Kindel see, et rahvast tuleb juurde seda kõike uudistama ja järele proovima.

Ja, lõpuks. Ikka ja jälle heietatakse selle üle, et, oh, kus meie tüdrukud on nii ilusad. Kõik imetlevad ja imestavad.

Aga see on ju samuti loodusressurss. Kusjuures, taastuv ressurss. Kes keelab üle maailma kuulutamast, et Eesti tüdrukud on kõige ilusamad? Las tulevad kõik, kel huvi, imetlema. Võrdlema, kommenteerima. Ei pea ju pettuma. Tõesti ei pea.

Ja kui mõni peaks kartma, et siis sel juhul viiaksegi kõik need ilusad neiud meilt minema, abiellutakse nendega kuskil mujal, meile midagi jätmata, siis see on nüüd küll täiesti vale mõte. Vabalt võib ju näiteks abiellumismaksu kehtestada, kasvõi sümboolse. Või lasta lendu legend, et nad ongi ainult vaatamiseks. Mida põnevamalt ja lõbusamalt, seda parem.

Huvitav ainult, miks eestlane alati nohisema hakkab, kui talle selliseid ideid esitatakse?