Tõnn Sarv ---

Kusjuures, nagu madalamat sorti venelane.

Vaata näiteks, missuguseid anekdoote meil räägitakse. Ikka tšuktsi, Tšapai ja Petka, Gena ja Potsataja, Stirlitz, Brežnev...

Pane tähele, missuguseid kõvemaid sõnu kasutatakse. Ikka lendab blääd ja naahui, pisdets ja poohui. Ikka kuuled, kuidas keegi on turakas või nagla. Tavai ja pakaa on mõnel inimesel täiesti tavalised väljendid.

Kogu rassism ja natsilembus, milles meid Vene meedia süüdistab, on meil tegelikult ju venelastelt õpitud. Sest mida need tšuktsi-anekdoodid, tšurkade ja kilide mõnitamised siis muud on kui rassistlikud. Kõik need neegri- ja pedenaljad tulevad ju ikka sealtsamast, venelastelt. Samuti juudiviha ja üldse võõraste põlgus. Pole meil endil mingit ajaloolist põhjust juute vihata, seevastu vene antisemitismil on väga sügavad juured.

Või siis need ülbed ametnikud. Ükskõikne ja ebaviisakas teenindamine. Kirjadele ei vastata. Keegi ei vabanda ega täna. Ei mingeid naeratusi. Kust see kõik pärineb? - Ega ometi kargetest Põhjamaadest?

Tahad süüa? - Palun väga, menüüs on seljanka, borš, guljaš, šašlõk, böfstrogonof, pelmeenid... Ja ärge tulge õiendama, et kõik need toidud ei pärine otseselt vene köögist. Vene kaudu nad meile tulnud ju ometi on.

Mida juuakse? - Ikka puhast viina. Ja põhjani! - Kusjuures, sinna juurde "terviseks!" ütlemine on samamoodi vene komme. Ja pole vist vaja mitu korda arvata, kust on tulnud selline sõna nagu "pohmakas" või "pohmell".

Üks imelik asi veel, mis meil venelastega on ühine - juhikultus. Nagu peab kohe olema üks autoritaarne tipp-poliitik, kes kedagi ükskõikseks ei jäta ning keda saab ainult kas meeletult vihata või palavalt armastada.

Paljugi sellest, mida tihtipeale peetakse eestipäraseks või rahvuslikuks, on kõige otsesemalt venepärane, venelastelt üle võetud.

Isegi see minevikus urgitsemine, vanade asjade pärast viha pidamine, kangekaelselt miskisuguse ajaloolise tõe paikapanemise tahtmine - see on väga iseloomulik nii eestlastele kui venelastele. Pole tähtis, et vastandlikelt positsioonidelt. Tunnuslik on selle mineviku pärast närvitsemine. Peab õiendama kogu aeg, õigustusi otsima. Peab põdema ja kannatama. Võiks ju ometi minevikust lahti lasta ja omaenda elu hakata elama. Aga ei saa.

Oma äärmuslikes vormides on, muideks, nii vene kui eesti rahvuslused selgesti natsionaalsotsialistlikud, kusjuures selle kõige naeruväärsemal kujul.

Aga vist kõige hullem on see varastamise komme. Ka see sõna on meie keelde tulnud just vene keelest.

Ning, missuguse mõnuga meil (ja muidugi ka Venemaal) varastatakse! See on üks peamine põhjus, miks meil tööviljakus nii madal on, võrreldes lääneriikidega. Kõik lihtsalt varastavad. Kui mitte midagi muud, siis vähemalt tööaega. Kedagi ei saa usaldada. Kõike tuleb kontrollida. Välisinvestorid on sellest ammu aru saanud.

Kunagi oli tavaline küsida: "Kus töötad? Mida sinu kaudu saab?" - Ehk teisiti: "Mida sina varastada saad?" - Ja ega see kuhugi kadunud ole. Tööd otsitakse, tööle minnaksegi selle järgi, kust midagi rabada annaks.

Tihtipeale meie inimesed solvuvad, kui kuskil välismaal meid venelasteks peetakse. Kusjuures, see ei pruugi sugugi olla halvustav. Pigem hoopis tunnustavalt. Et kas oled siis Puškini, Tolstoi, Tšaikovski, Dostojevski rahva hulgast või?

Paraku, me oleme venelastelt üle võtnud hoopis nende kõige madalamad ja vastikumad omadused. Ja käitume ka välismaal olles nagu venelased. Või isegi veel hullemini.

Pole midagi parata. Me oleme Venemaa elanikud olnud viimased kolm sajandit, kui mõned iseseisvuse aastakümned kõrvale jätta.

Et Venemaa elanik on venelane, see on muu maailma jaoks endastmõistetav. Ning ärge mitte proovigegi rääkima hakata, nagu oleks Nõukogude Liit olnud midagi muud kui Venemaa.