Tõnn Sarv ---

Veidi varem mõisteti meil altkäemaksu-asjas lõplikult süüdi teine kõrge riigiametnik. Aga ta ise ei pea ennast süüdi olevaks. Tal jääb õigust veel ülegi!

Vahepeal teatas Jaapani peaminister oma tagasiastumisest. Ei, keegi polnud teda milleski süüdi mõistnud. Talle lihtsalt tundus, et ta pole oma ülesannetega hakkama saanud.

Muidugi on need täiesti erinevad juhtumid ja täiesti erinevad inimesed. Aga tähelepanuväärselt erinevad.

Õigustamine pole veel kedagi õigeks teinud. Vastupidi - kui sa ennast ikka väga ägedalt õigustada üritad, siis pigem tekivad just kahtlused, et kas sul üldse on õigus. Sest miks sa muidu selle pärast nii närvis oled.

Kõige rohkem leiab ju ausaid ja süütuid inimesi ning ülekohtu all kannatajaid teatavasti vanglatest.

Aga võibolla need ongi eestlastele iseloomulikud jooned - kangekaelselt oma õiguse tagaajamine, enda õigustamine ja imetlemine. Alati on ju teised süüdi, eks ole.

Millal mõni eestlane viimati vabandas oma eksimuse pärast? Millal keegi võttis süü enda peale? Palus vabandust? - Ei meenu nagu...

Jah, see on seesama ülbuse küsimus, millest on juba varem kirjutatud. Napib koostööd, usaldust, teistega arvestamist. Targemaks peetakse ärapanemist. Mõjusamaks peetakse ähvardamist ja hirmutamist. Kõik on õigust täis.

Kohus võib õigeksmõistva otsuse teha ka siis, kui inimene ise ennast süüdi tunnistab. Inimene võib oma kohalt tagasi astuda ning kohtu otsust ootama jääda ka üksnes seetõttu, et teda milleski kahtlustatakse. Jah, miks mitte. - Aga mitte meil, Eestis.

Süü tunnistamine ja andeks palumine tunduvad meil olevat nagu nõrkuse ilmingud. Nii nagu ka andestamine. Kuskilt on sisse imbunud see suhtumine, et võidelda tuleb lõpuni ning alla anda ei tohi mingil tingimusel.

Eks seda õpetati ja arendati muidugi nõukogude propagandas. Kõik need sõjafilmid ja muud. Ja samuti ka natside propagandas. Ikka see kangelaslikkuse ülistamine. Viimase veretilgani. Iga hinna eest võiduni.

Muideks, samasugune suhtumine valitses ka jaapani kultuuri kuni Teise Maailmasõja lõpuni. Peale kõige muu oli see riik ka veel vägagi suletud, ülbe ja sallimatu võõraste suhtes. Jaapani keiserlikul armeel polnud mõtteski alistuda. Nad olid kangelaslikult valmis lõpuni minema.

Ja olekski läinud, kui Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommid poleks sellise maailmavaate purustanud. Jaapan kapituleerus. Koos sellega kapituleerus ka jaapani ülbus ja kangekaelsus. - Ning sellest maast sai üks maailma rikkamaid riike.

Võibolla loobutakse ka meil kunagi sellest lakkamatust eneseõigustamisest. Kas meil ikka on alati ja igas suhtes õigus?

Ehk on lootust, et eestlaste mõtteviis muutub. Ilma vapustuste ja katastroofideta.